Uss ja Vabadussõda ehk Keelevaist ei eksi

Rästikud ja nastikud on eestlase kõnepruugis endiselt ussid, mitte maod, nagu nõuab teaduspärane keelekasutus. Kas see tähendab, et rahvas on rumal ja harimatu?

Hoolimata aastakümneid meie koolides, televisioonis ja ajakirjanduses kestnud selgitustööst, et selgroogseid roomajaid nimetab haritud inimene madudeks ning uss on näiteks vihmauss, nimetame rästikuga silmast silma kohtudes teda spontaanselt ikka ussiks.

Millest selline järjekindel vastuseis teaduspärasele keelekasutusele? Kas rahvas on rumal ja harimatu? Võib-olla on asi hoopis selles, et rahva keelevaist on sageli õigem ja täpsem kui teadlaste raamatutarkus.

Legendaarne loodusemees Juhan Lepasaar kirjeldab oma raamatus “Laaneteedel” ühe vana metsavahi Pärdi nördimust selle üle, et teadlased on rabakana ümber ristinud rabapüüks, ehkki see lind selgesti kaagutab, mitte ei vilista.

“Tähendab, teadusemehed on kurdiks jäänud!” pahandas Pärt ja tõi kohe järgmiseks näiteks ussi ja mao küsimuse. “Ütle, mis uss on vihmauss? See pole ju mingi uss, see on hääletu vihmalõõrikas. /.../ Päris uss ehk rästik susiseb, teeb “uss”. Ta pole ka mingi madu, nagu nad jälle nimetavad. Maod elavad lõunamaal, on mitu meetrit pikad ja munevad ega poegi nagu meie rästik-uss.”

“See on ju algupärane ja õige keele maailm, mis on igale inimesele ja isegi rahvastele omane, ühine ja arusaadav nagu väikesele inimesehakatiselegi,” tõi metsavaht võrdluseks lastekeele, kus lehm on “muu”, lammas “mää” ning koer “auh-auh”.

Samalaadseid mõtteid on korduvalt väljendanud ka kirjanik Jaan Kaplinski. Oma hoiatusromaanis “Lahkujad” laseb Kaplinski minategelasel sel teemal arutleda nõnda: “Tegelikult aga on tavakeel loodust klassifitseerinud teisiti kui bioloogid. Siin ei lähtuta evolutsioonilisest süstemaatikast, vaid pigem sellest, mida bioloogid ise nimetavad eluvormideks. Ussid on kõik, kes roomavad, vingerdavad, sageli ei ole neil jalgu ja nende keha on suhteliselt pikk ja peenike."