Utšite mattšast, härrased!

Utši mattšast, “õpi mat osa” – see vene kõnekeeles üsna tihti kasutatav väljend, mis vabas tõlkes tähendab “uuri asja, enne kui selle üle targutama hakkad”, tuleb tihtipeale meelde Eesti meediast Vene-teemalisi poliitilisi kommentaare lugedes.

Eestis on palju inimesi, kes tunnevad hästi Venemaad, kuid kommentaatoreid on paraku tunduvalt rohkem.Viimaste kuude arengud on kasvatanud huvi sealse opositsiooni vastu – kohe selgus, mõned kolleegid on ajast maha jäänud.

Meelt avaldasid kõik koos

Üks lugupeetud ajaleht kirjutab ühendusest Solidarnost kui juhtivast opositsioonijõust, kel “õnnestus korraldada” Moskvas esimene suur miiting pärast duumavalimisi 10. detsembril.

Tegelikult oli Solidarnosti esindaja küll üks kahest “vastutavast isikust”, kes võimudele miitingu korraldamiseks taotluse esitasid, kuid kui selle meeleavalduse korraldajaks oleks tõepoolest ainult Solidarnost olnud, kogunenuks väljakule ehk mõnisada, mitte aga mõnikümmend tuhat moskvalast.

Meeleavaldused osutusidki suureks just sellepärast, et neid ei korraldanud mitte kamp vähepopulaarseid läänemeelseid opositsionääre, vaid kõik koos: igat sorti liberaalid, vasakpoolsed, rahvuslased jt.

Teises ajalehes mõtiskleb lugupeetud analüütik selle üle, kes oleks võinud Vene opositsiooni tõsiseltvõetav presidendikandidaat olla. Jõuab järeldusele, et mitte keegi.

See võib iseenesest küll õige olla, kuid kandidaatide nimekiri on selline, et tahaks täpsustada, mis aasta valimistest jutt käib. Kaheksast kuus – Garri Kasparov, Eduard Limonov, Mihhail Kasjanov, Boriss Nemtsov, Vladimir Rõžkov, Grigori Javlinski – on vanad tegelinskid, keda keegi, ka nad ise, ammu enam opositsiooni tulevasteks liidriteks ei pea.

Viimase aja kõige eredam täht Aleksei Navalnõi on küll mainitud, ent kuigi poliitiline maastik on Venemaal võimude poolt lagedaks tallatud, on ju ka teisi huvipakkuvaid figuure.

Näiteks Õiglase Venemaa ridades duumasse valitud, kuid omapäi tegutsevad Gennadi Gudkov ja Ilja Ponomarjov. Või rahvusradikaalid Konstantin Krõlov, Vladimir Tor jt. Vene opositsioon ei ole ju kaugeltki kõik liberaalne ning läänemeelne.

Töö tellija materjalist

Eesti ajakirjandus valib Vene asjade kajastamisel tihtipeale selle lihtsa tee, joonistades pildi à la “imperialistlik autoritaarne võim versus läänemeelne opositsioon”.

Väisavad Kasparov ja Kasjanov Eestit, räägivad meeldivat juttu – ju nad ongi kõige õigemad opositsionäärid. Üks kolleeg, kellega kunagi ammu samal ajal Moskvas Eesti korrespondentidena töötasime, tavatses pea iga poliitilise sündmuse kohta küsida kommentaari Moskva Carnegie keskuse politoloogidelt.

Ning vastupidi: kui on vaja Moskva imperialistlikke kalduvusi näidata, tuuakse näiteks mõne radikaali sõnad, ükskõik kui vähemõjukas ta on.

Äärmused küll piiritlevad pilti, kuid ei näita seda tervikuna. Ning selleks, et tervikpilti näha, tulebki selle “mat osa” põhjalikumalt tundma õppida.