Uuel juhil lasub ääretu vastutus

 (1)

4. novembril valitakse maailma mõjukaimale ametikohale uus mees, kelle välispoliitilised seisukohad on olulised igale riigile, sealhulgas ka Eestile.

Loe veel

4. novembril valitakse maailma mõjukaimale ametikohale uus mees, kelle välispoliitilised seisukohad on olulised igale riigile, sealhulgas ka Eestile.

Ameerika Ühendriikide presidendivalimisteni jäävad loetud päevad ning praegu näib, et Barack Obama seisab maailma mõjukaimale ametile lähemal kui John McCain. Ent üllatused on võimalikud.

Meile pakub enim huvi, milline on uue juhtkonna välispoliitika. Hilissuveni tundus, et välisküsimused - Iraagi operatsioon ja Gruusia sõda - võivad saada kampaania peateemadeks, ent panganduskriis tõstis majandusteemad taas esiplaanile. See aga ei tähenda, et uus president saaks oma välispoliitilise agenda koostamiseks lisaaega. Nii Obama kui McCaini jaoks on Ühendriikide sõjalis-poliitilise ülemvõimu kindlustamine ja liitlassuhete parandamine Euroopaga välispoliitiliseks prioriteediks.

Suurima majandusliku, poliitilise ja sõjalise jõuna langeb USA õlule tohutu vastutus maailma julgeoleku eest. Eesti on olnud ja jääb tulevikus USA liitlaseks. See, et ameeriklaste esmased julgeolekuhuvid on kaitstud, tagab selle, et nad on võimelised vajadusel tõusma ka meie huvide kaitsele.

Probleemne Venemaa

Karm suhtumine külma sõja mallide juurde naasvasse Venemaasse on osa uue presidendi poliitikast. Barack Obama väljaütlemised Vene-Gruusia sõja järel ei jäta kahtlust, et ta ei kavatse olla McCainist järeleandlikum. Ka ajalugu kinnitab, et eeldatavalt "pehmemad" demokraadid ei saa endale lubada Moskva suhtes liigset leebust.

Kui Venemaa näeb USA-le väljakutse esitamises võimalust kaotatud väärikus tagasi võita, siis Washingtoni poolt vaadates on Venemaa vaid üks paljudest probleemidest. Kuna Venemaa omab maailma suurimat tuumaarsenali ja on ÜRO julgeolekunõukogu vetoõiguslik liige, peab USA Kremliga igal juhul kõnelema, mis aga ei tähenda üle liitlaste peade tehtavaid separaatleppeid.

Meeldib see meile või mitte, on hulk muresid, mille lahendamine võib USA-le olla pakilisem kui jõuvahekordade selgitamine Moskvaga. Mõne sellise probleemi osas näeb Washington - nagu ka Euroopa pealinnad - Venemaad osana lahendusest. Vaadelgem siis, mis on USA julgeolekuohud.

Naftarikas Iraak

Arvukalt elusid ja rohkesti istuva juhtkonna poliitilist kapitali röövinud sõda on andnud Barack Obamale võimaluse näidata oma viie aasta eest Senatis antud vastuhäält Iraagi sõjale kui tõendit oma paremast vaistust välispoliitikas. John McCain, kes peab just julgeolekuteemat oma tugevuseks, on leidnud vastukäigu viimase aasta sõjalises edus, ja süüdistab oma rivaali raskuste ees taganemises.

Uus president on sunnitud USA vägede arvukust Iraagis tunduvalt vähendama. Kuid ameeriklaste lahkumise järel ei kuuluta võitu mitte üksnes Lääne sõjavastased, vaid seda teevad ka radikaalsed islamiringkonnad. Ameeriklaste jaoks on oluline jätta Bagdadi maha selline Iraagi valitsus, keda kõik fraktsioonid tunnustavad riigi tugevaima sõjalise jõuna. Iraagi langemine uude kodusõtta pärast koalitsioonivägede väljatõmbamist oleks poliitiliselt hukutav ükskõik millisele USA administratsioonile.

Lisaks naftavarudele on Iraagil aastaid olnud Ühendriikide jaoks suur roll Iraani tasakaalustajana regioonis. Lähiajal ei suuda Iraak seda rolli täita, seda enam et Teheran on teinud õiged järeldused ja üritab koondada oma mõju nii Iraagi valitsuse šiiitliku tiiva kui ka opositsioonijõudude üle.

Tuumarelvaga Iraan

Kui suur Iraani mõju Iraagis ka poleks, on Teherani tuumaprogrammist lähtuv väljakutse sama tõsine. Tuumarelvastuse leviku piiramise lepe peaks ühes tuumaarsenalide vähendamisega andma tuumarelva mitteomavatele riikidele võimaluse aatomienergia tsiviilotstarbeliseks kasutamiseks. Paraku sunnib energianappus üha suuremat arvu riike tuumaenergiast abi otsima. Iraani puhul ei ole Läänes kindlust, et viimane samm tuumatehnoloogia arendamisel tsiviilotstarbelisest sõjaliseks jäetakse astumata. Seetõttu otsitakse võimalust peatada Iraan juba varem.

Iraani president on ähvardanud Iisraeli merre pühkida ja tuumarelva abil on seda ähvardust lihtsam täide viia. USA on andnud oma olulisimale regionaalsele liitlasele Iisraelile sõjalise turvagarantii.

Kuid USA-l on regioonis ka teisi sõpru, näiteks suurim naftariik Saudi Araabia. Seetõttu on Washingtonile tähtis Iraani-Iisraeli konflikti ennetamine.

Lisaks toetab Teheran radikaalseid islamirühmitusi nagu Hezbollah Liibanonis ja Hamas Palestiinas. Isegi kui Iraan ei anna nende käsutusse tuumarelva ega "räpase pommi" materjali, muutuvad tuumarelvastatud Iraani võimalused nende abistamiseks tunduvalt avaramaks.

Parim võimalus Iraani diplomaatiliselt survestada on läbi ÜRO julgeolekunõukogu, kus vetoõigusliku liikmena istub ka Venemaa.

Ohtlik Pakistan

Ehkki Pakistanil on pomm juba kümmekond aastat, pole see ainus põhjus, miks Washington peab Pakistani üheks suuremaks julgeolekuohuks.

Kuigi 160 miljoni elanikuga Pakistan on maailma rahvarohkemaid riike, näib ta naaber Indiaga võrreldes ometi kääbuslik. Pakistan ja India on pidanud alates riikide iseseisvumisest mitmeid sõdu ja neil on praegugi lahendamata territoriaalseid vaidlusi. Tülis Kashmiri pärast ei ole ka regionaalne tuumasõda päris võimatu.

Pakistani strateegid leiavad, et sõjas Indiaga jääb Pakistanil puudu "strateegilisest sügavusest". Seetõttu käsitleb Islamabad läänenaabrit Afganistani tagalana, mille mõjutamine ja kontrollimine on aastaid olnud Pakistani salateenistuste prioriteet.

Afganistani ja Pakistani mägised piirialad on turvapaigaks Al-Qaeda terroristidele, kelle kahjutustamiseks on siiani käimas ameeriklaste juhitav operatsioon. Ameeriklaste reidid üle Pakistani piiri on muutnud Washingtoni ja Islamabadi suhted kohati üsna pingeliseks. Uus demokraatlikult valitud valitsus, mida juhib Pakistani Rahvapartei, on Ameerika-vastaste islamistlike ringkondade poolt suure siseriikliku surve all. Islamistide mõju kasv võiks anda hoobi niigi vaevaliselt kulgevale Afganistani stabiliseerimisele.

Palestiina-Iisraeli tüli

Aasta eest käivitunud Annapolise protsess Lähis-Ida konflikti lahendamiseks tekitas maailma avalikkuses elevust. Paraku osutus seegi initsiatiiv "valekoidikuks".

Uute lahenduste otsimine jääb uue USA administratsiooni ülesandeks.

Ehkki Palestiina-Iisraeli konflikt ei ole Lähis-Idas hetkel kõige intensiivsem tülikolle, on selle mõju regiooni muudele probleemidele võimatu üle hinnata. Kuigi lahendusele on mitmel korral oldud näiliselt lähedal, on põgenike tagasipöördumise, Jeruusalemma staatuse ja Läänekalda asunduste küsimused jäänud lahendamata.

Poliitilised peavoolud nii Iisraelis kui Palestiinas on aastatega minetanud oma radikaalsuse ja toetavad kahe riigi lahendust. Siiski on äärmustel piisavalt kaalu, et neid püüdlusi nurjata. Iisraeli Kadima partei uue liidri Tzipi Livni suutmatus panna kokku enamuskoalitsiooni muudab tõenäoliseks sõjakama Likudi võimulenaasmise.

See aga seiskaks ilmselt kogu Annapolise protsessi ja pinge tõus Iisraeli ja palestiinlaste vahel muudaks ümbritsevad riigid ebastabiilseks.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare