Uus õppetoetus vaatab õppekvaliteedist mööda
Pigem tundub, et uus õppetoetuste korraldus ei ole selleks mõeldudki, vaid on järjekordne ilusa loosungi all korraldatud küüniline üritus teatud eelarveridu rohkem kokku tõmmata. Või siis on see uus korraldus lihtsalt küündimatult ette valmistatud, selle rakenduvus ning võimalikud vasturääkivused teiste seadustega võrreldes läbi analüüsimata jäetud.
Teisiti ei oleks ju võimalik, et õppetoetusest jäävad ilma tudengid, kes oma suvepuhkusest paar nädalat kuni kuu kulutasid juhusliku loomuga hooajatööle; või tudengid, kelle õde või vend seda tegi. või tudengid, kelle perekond näiteks viimase poole aasta jooksul äkki maja maha müüs ja kodu vahetas või kelle keskmise sissetuleku mingi ühekordne juhuslik suurem rahasüst paari euro võrra üle elatusmiinimumi kergitas.
Uus õppetoetuste süsteem ei keskendu mitte õppetulemuste eest premeerimisele, vaid on oma uuel kujul vaadeldav hoopis pigem lastetoetuse pikendamisena ka ülikooliõpingute ajale. Kuni vähegi rahuldavate tulemustega suudad nominaalaja piirides oma ainepunktid täis vorpida, seni sa seda saad - tingimusel, et su perekond on piisavalt vaene. Õpingute kvaliteedi ja õppetulemustega on aga selle seos nõrk, ja sellest tulenevalt on nüüdsest ilmselt kadunud ka õppetoetuste moraalne ja kasvatuslik sõnum edasipüüdlikkusest, pühendumisest ja kõrgemate õppetulemuste poole pürgimisest.
Jah, uus õppetoetuste süsteem võiks nagu tagada selle, et ülikooli saavad õppima minna nüüd ka vaesematest vaesemate perede järeltulijad — noored kodudest, kus mõlemad vanemad teenivad meie riigis lubatud miinimumpalka, või kodudest, kus üksikema teenib veidi alla mediaani ja isa hoiab edukalt elatise maksmisest kõrvale. Sellised pered ja selliste perede lapsed varasemaga võrreldes vähemalt teoorias võidavad, ja see on ju hea. Iseasi, kui palju nendest sotsiaalselt äärmiselt vähekindlustatud perekondadest sirgub ülikooli minejaid. Ja veel teine iseasi, mis saab siis, kui selline väga vaesest perest tudeng või tema õed-vennad otsustavad oma vabadel suvekuudel tööle minna. See on vaeses peres väga loll valik: kas teenida suvel oma talveriiete raha ja kaotada järgmiseks õppeaastaks õppetoetus?
Kui eesmärk on vaeste perede üliõpilasi tõepoolest aidata, siis tuleb midagi selle õppetoetuste süsteemi rakendamise ja väljaarvutamise aluste juures oluliselt muuta, et mitte tekitada selliseid nokk kinni-saba-lahti-dilemmasid. Vastasel korral ju karistame noori (ja nende peresid) suurema majandusliku iseseisvuse taotlemise ja edasipüüdlikkuse eest ning anname signaali, et ühiskondliku toetuse nimel on mõistlik loobuda ise pingutamast.
Veel üks halb signaal, mis jõustunud korraldusega antakse, on, et üliõpilasele riigi poolt määratud hüved saavad 100% sõltuvaks mitte tema enda jõupingutustest ja annetest, vaid tema perekonnast (ehk pere keskmisest sissetulekust). See meenutab aega, kui ülikooliõpingute võimalus sõltus õigetest ankeedivastustest perekonna eeldatava poliitilise meelsuse kohta. Nii, nagu siis sai olulistes asjades määravaks näiline ideeline lojaalsus ja riigitruudus, määrab nüüd peaaegu kõike krooniline võimetus mõista ja arvestada ka elu muid aspekte kui eelarveread ja rahakoti sisu.
Nii võib juhtuda, et praeguses uues õppetoetuste süsteemis pole ka need vaesematest vaesemad õigupoolest mingid võitjad. Ühe käega on antud, kuid teise käega muud võimalused ära võetud. Nii võib-olla ei ole mõtetki rääkida väga suurest rahvastikukihist, kes uues olukorras juba ettenähtavalt kaotajad on. Ma mõtlen meie riigi madalapalgalist haritĺaskondaja ja suurt osa loovintelligentsist: õpetajaid, teadlasi, õppejõude, muuseumi- ja kultuuritöötajaid, kutselisi muusikuid, teatrinäitlejaid, raamatukoguhoidjaid jne. Selle sektori palgad ei küüni päris tihti üle mediaani. mis tähendab, et oma lapse koolitamine teises linnas on kaelamurdvalt keeruline.
Ometi on just see rahvaosa sisulist haridust kõige enam väärtustav rahvastikusegment, pigem reegli kui erandina nähakse neis peredes ette laste ülikooliõpinguid, tihti juba mitme põlvkonna traditsioonina. Need on hariduslikult väga motiveeritud pered, keda seni palju aitas tudengi heade õppetulemuste korral makstav õppe- ja sõidutoetus. Nüüd aga on nad ilmajääjate hulgas, olgu võsuke nii heade akadeemiliste eelduste ja õppetulemustega, kui tahes.
Vajaduspõhine õppetoetus asjana iseenesest ei ole ju tegelikult üldse paha. See on sotsiaalselt õigustatud ja vajalik võimalus neile, kellel teisiti mingit võimalust kõrgharidust omandada ei oleks. Kuid see ei muuda olematuks ilmnenud fakti, et selle süsteemi rakendus Eesti moodi paneb praegu mitmeti puusse ning solvab nii paljusid neid, kelle jaoks ta iseenesest mõeldud on, kui ka suurt hulka neid, kes kogu oma haridusliku motiveerituse ja tegeliku vajaduse kiuste sellest suhteliselt napilt ilma jäävad.
Artikkel avaldatud portaali Läänlane loal.
KOMMENTAAR
Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Helen Põllo:
Riigid seisavad toetussüsteemide loomisel alati silmitsi valikutega: keda ja millisel viisil toetada nii, et antud valdkonnas toimuks positiivne muutus või areng. Ka üliõpilaste toetamine seadis sarnaste küsimuste ette. Kas soovime, et toetust saavad üliõpilased, kes seda vajavad – kellel ilma toetuseta oleks raskendatud võimalus kõrgharidust saada – või tahame anda raha heade hinnete eest. Mis tähendab, et toetust saadakse teinekord ka siis, kui seda tegelikult vaja pole.
Valiku tegemisel lähtuti põhimõttest, et toetus peab rajama teed hariduse omandamiseni – et inimese potentsiaal kõrgharidust omandada ei jääks raha puudumise taha. Motivatsiooni hästi õppida peab ülikoolis saama mujalt kui makstavast rahast. See peab tulema täiskasvanud inimese enda soovist valdkonnas edaspidi edukas olla ja hakkama saada. Oma valdkonnast huvitumist ja hästi õppimist peaks hindama ka hilisem tööandja. Mitmetes lähiriikides on see juba täna üks oluline kriteerium tööle võtmisel.
Taotlemise korraldus tehti võimalikult kiireks, lihtsalt ja vähebürokraatlikuks, mille eesmärk oli hoida kokku aega ja panna maksimaalselt raha tegelikesse toetustesse. Vastuse saab eesti.ee keskkonnas kiiresti ning vigade korral saab seal samas esitada lisadokumente. Sellest aastast vajaduspõhiseks muutunud toetused ei hoia kuidagi raha kokku. Õppetoetuste summa kahekordistus, riigieelarvest toetusteks eraldatud raha kahekordistub – see on suhteliselt harukordne valik. Tudengiteni jõuab lõpptulemusena kaks korda niipalju toetusi kui senini.
Vajaduspõhiste õppetoetuste kõrvale saame lisada ka erinevad stipendiumid, mida võib üles ehitada nii eriala- kui ka tulemustepõhiselt. Stipendiumite maailm on meil juba praegu suhteliselt kirev ning pahatihti on probleem, et ei jätku taotlejaid. Hetkel on ettevalmistamisel määrus, mis lisab ka kõrgharidusreformi järel sisse astunutele heade tulemuste stipendiumi, kuid seda peavad hakkama saama tõesti väga eredate saavutustega tudengid.
