Uusmaakat ahvatledes
“Uusmaakas” tähendab maale kolinud linnainimest. Olles ise aasta tagasi päriselt maale kolinud ja suheldes läbi Kaugtöö Ühingu võrgustiku paljude teiste uusmaakatega, püüan uusmaaka mõtteviisi lahti seletada.
Uusmaakat iseloomustab aktiivne ellusuhtumine, hea haridus ja tööalane edukus. Sageli saab ta oma töö kas täielikult või osaliselt maale kaasa võtta.
Ta eelistab rahulikku ja loodussõbralikku elukeskkonda linnakärale, väärtustab perekonda ja peab oluliseks, et lapsed kasvaksid inimlikus ümbruses.
Kvaliteetsed avalikud teenused maapiirkonnas on uusmaaka jaoks iseenesestmõistetav nähtus, mitte asi, mille pärast peaks kohalikule võimule eriliselt tänulik olema või mille pärast elukohta vahetada.
Küsimus on hoiakutes
Nii nagu me ei meelita oma välismaale läinud talente tagasi hüüdlausega, et meil on siin teed ja elekter, ei too ka ainuüksi kohustuslike avalike teenuste tagamine kedagi maale. Vaja on midagi rohkemat.
Selles mõttes sarnaneb maaomavalitsuste unistus uusmaakate ligimeelitamisest ideega väljarännanud edukad noored Eestisse tagasi tuua. Küsimused, mis “Talendid koju!” kampaaniaga üles kerkisid, võib üle tuua ka väiksema piirkonna konteksti – “Keda me tagasi ootame?“, “Mida meil neile pakkuda on?” ja “Miks nad peaksid tahtma tagasi tulla?”.
Eesti soost maailmakodaniku motivatsiooni tagasituleku osas on hästi kirjeldanud Sten Tamkivi. Pideva liikumise ja arengutega harjunud tegelasi hirmutab mõte seisvast veest.
Küsimus ei ole selles, kas Kõnnu küla suudab võistelda Tallinnaga või Tallinn New Yorgiga oma meelelahutusasutuste poolest, küsimus on ühiskonna hoiakutes ja suhtumistes.
“Ääremaastumine on kinni kahe kõrva vahel, mitte geograafilises asukohas,” märkis Paide inspiratsioonipäeval tabavalt Andres Arrak.
Nii ei ole küsimus mitte niivõrd avalikes teenustes ega tagasituleku kinnimaksmises, vaid eneseteostust ja arengut toetava keskkonna loomises. See kehtib minu hinnangul nii maapiirkonna kui Eesti kohta tervikuna.
Seepärast peame küsima, et kas meie kogukond on valmis integreeruma nende maailmakodanike ja uusmaakatega või tahame pigem seda, et nemad kohanduksid meie seisva veega.
Kas me oleme valmis kasutama seda potentsiaali ja pakkuma neile eneseteostuse võimalusi?
Kui tahame olla talentidele magnet, mitte hingevaakuv ääremaa, peame säilitamise kõrval suutma olla ka liikumises ning avatud.
Ja kindlasti ei tohiks me inimesi siin säilitamise nimel kinni hoida, vaid innustama neid mujalt maailmast uusi ideid ja kogemusi tooma, luues samas keskkonna, kuhu alati tahetakse tagasi tulla, mida tajutakse koduna ning mille üle ollakse uhke.
Tugi uutele algatustele
Elu teevaks huvitavaks huvitavad inimesed. Põnev näide maailmast on The Hub (www.the-hub.net) – keskkond, mis toob kokku inimesed ja uued ideed.
Eestis võivad sellisteks näideteks linnakeskkonnas olla kultuuritehased, Noor-Eesti Loomekeskuse poolt Tartus ellu kutsutud Nutikum või rahvusvaheline “tarkade kontorite” võrgustik Regus ühe harukontoriga ka Tallinnas.
Maapiirkondades võiksid sarnast ülesannet täita kaasaegsed multifunktsionaalsed küla- või kaugtöökeskused.
Keskused, mis toovad maale tehnoloogilise arengu ja kiire Interneti, toetavad kodukontorite tehnilist baasi, viivad kokku “vabalt töötavad” uusmaakad ja on inkubaatoriks uutele algatustele, sealhulgas uutele töökohtadele.
See ei tähenda raamatukogude või traditsiooniliste, sageli rahvakultuurile suunatud külakeskuste funktsioonide kadumist, vaid pigem külamajade tegevuse mitmekesistamist.
Mida kohalik omavalitsus selleks teha saab? Esmalt selged seisukohad välja öelda. Deklareerimine, et ettevõtlus ja töökohad ei ole nende asi, on küll juriidiliselt korrektne, aga ei sobi kokku jutuga oma piirkonda aktiivsete inimeste ootamisest.
Inimesi panevad liikuma töötamise ja eneseteostuse võimalused ning uusmaakatest huvitatud kohalike omavalitsuste võimuses on luua selleks sobiv keskkond.
Maal on uskumatult palju raamatukogusid ning ajale jalgu jäänud avatud Interneti-punkte, samuti pooltühjalt seisvaid küla- ja rahvamajasid – keegi ei küsi, kas neid on vaja.
Samas keskkonda, kuhu töökohad kergesti tekkida saaksid, praktiliselt ei ole. Võib-olla on siin kasutamata potentsiaal?
Ma ei arva, et kohalikud omavalitsused peaksid ise hakkama töökohti looma või ettevõtlusega tegelema. Pigem tuleks läbi mõelda, mida ja kuidas toetada, et see lisaks säilitamisele looks ka uusi väärtusi ning meelitaks ligi nii uusmaakaid kui ka vajalikke vahendeid.
Riigi tasandil peaks läbi mõtlema, kuidas tekitada kohalikes omavalitsustes motivatsiooni tegelda piirkonna arendamisega.
Omavalitsustel peaks olema reaalne (loe: rahaline) huvi selle vastu, et nende piirkonnas tegutsevate ettevõtete käibed kasvaksid, et seal oleks ja tuleks juurde kõrge lisandväärtusega töökohti ning ka erasektori investeeringud liiguksid piirkonda.
