Vabadus, see uskumatu aare
Käisin ülikoolis ning TRÜ aulas laulis Ameerika üliõpilaste segakoor. Ma ei mäleta, millisest osariigist.
Aga see pole ju oluline, kui terves Ameerikas oli vähemalt see vabadus, et üliõpilaskooriga teisele poole ookeani sõita. Meil polnud sedagi iseseisvust, et neid üliõpilasi Tartusse ööbima jätta. Me ei tohtinud nendega, oma eakaaslastega, isegi rääkida!
Kontsert lõppes ning ülikooli peahoone ees seisis sadakond inimest, et ameeriklastele läbi bussiakna lehvitada.
Nad lahkusid kohe pärast kontserdi lõppu. Tundus, et nende bussiga sõitis Tartust ära ka see käega katsumatu kingitus, mida kõik inimesed maailmas millegipärast vabaduseks nimetavad. Arusaamine vabaduse puudumisest jäigi mulle tookord naha vahele kipitama.
Samuti teadmine, et mõni suur rahvas teeb ikka tillukestele tohutult liiga.
Läks mööda kümmekond aastat ning Eestis ilmusid silmapiirile inimesed, keda mina vaatasin nagu imeloomi. Need olid inimesed, kes uskusid vabaduse võimalikkusesse.
Mina ei osanud midagi uskuda. Kahjuks. Olin ju sündinud vabaduse puudumisse. Nagu lõvipoeg loomaaias, kes peab vabaduse piirideks raudpulki puuri ümber. Ma ei osanud ega julgenud ka võidelda. Sest lõppude lõpuks – söök oli meil alati laual ning tohutu “kodumaa” piires sai liikuda. Mida sa veel tahad?!
Mu õppejõud ülikoolipäevil ja ka näiteks kaasüliõpilane Arvo Pesti teadsid aga, et tahta on veel oi kui palju. Või Tunne Kelam ning kõik need väljaspool Eestit elanud eestlased, kes sukeldusid pea ees Eesti ellu ja lootustesse, mis aitasid vabariigil uuesti sündida.
Kui ma eelmisel nädalal nägin telemaja grimmiruumis muheda naeratusega Heinz Valku, siis tundsin hetkeks isegi piinlikkust. Sellepärast, et söandasin inimese, kes õhutas meid uskuma vabadusse ning kes sai tänu sellele rahvuslikuks sümboliks, kutsuda oma uude, täiesti argisesse saatesse. Võiks isegi öelda, et meelelahutussaatesse.
“Miks te viimastel aastatel nii harva räägite?” küsisin Heinzilt.
“Sellepärast, et härrasmees räägib ainult siis, kui tal on öelda midagi asjalikku,” vastas rahvamees.
Võta nüüd kinni, kas ta tegi nalja või mõtles seda tõsiselt. Mina mõtlen tõsiselt, et need inimesed, kes laulva revolutsiooni ajal olid meie kõigi jaoks asendamatud, võiksid meie elamise sasipuntras sõna sekka öelda ka praegu. Nüüd, kus me laulmise asemel oleme tavaliselt kas vait või nüpeldame üksteist sõnadega.
Mul on tuttav perekond, kes siis, kui küsitakse, kuidas nad elavad, vastavad alati ühtmoodi: väga hästi!
“Ja millega te tegelete?” küsivad need, kes tahaksid samuti väga hästi elada.
“Me tegeleme ainult elamise endaga,” vastavad nad. See on pere, kus kasvab 6aastane poeg ja kus on matkaauto, millega nad sel suvel Eesti risti-rästi läbi tiirutasid.
Mu äsja kolmekümneseks saanud tütar reisis samuti suvel koos oma sõpradega mööda Eestit. Aga ilma autota – telgid ja magamiskotid seljas. Sünnipäevapeol vanaema aias tunnistasid noored daamid, et selle suve suurim avastus oli neile see, et eestlased on tohutult külalislahked ning abivalmid.
Ka need inimesed, keda nad nägid elus esimest korda, söötsid neil kõhud täis, jätsid võtme mati alla – tulge ja minge, millal aga meeldib!
Nii et jutud eestlaste kinnisest iseloomust ning võõraste kartusest on puhas eelarvamus. Seda muide ajal, mil meedias räägitakse rahast rohkemgi kui ilmast. Mina usun, et eestlaste külalislahkus tuleb heast tujust.
Aga hea tuju on eestlastel sellepärast, et meie hinges, meie meeltes ja südames pesitseb see vabadus, millest me täna nii harva räägime, kuigi 30 aastat tagasi ei osanud sellest veel unistadagi.
Kui muidugi Heinz Valk ja teised ausad ning kartmatud välja arvata.
