Vaidluste asemele koostöö
Viimasel ajal tekitab palju kõneainet uus jahiseadus. Selle eelnõu on kaasa toonud suuri pingeid. On neidki, kes arvavad, et senine, alates 2003. aastast kehtiv seadus peaks alles jääma.
See on olnud uluki- ja jahimehesõbralik seadus, aga ajale jalgu jäänud, kuna selles on kehvasti reguleeritud maaomanike ja jahimeeste suhted. Paigas ei ole jahimaa kasutamise tingimused (tasud) ning ulukikahjustuste hindamise ja kompenseerimise kord.
Olud on muutunud
Oleme olukorras, kus muutunud on nii jahindus, ulukite seis kui ka maakasutus. Jahinduses on vähenenud salaküttimine ja paranenud jahikultuur, jahieetikast peetakse lugu.
Ulukitele on loodus viimastel aastatel, välja arvatud eelmine talv, olnud lausa hellitav ja nende populatsioonid on heas seisus.
Aastaid õige peremeheta olnud maad ja metsad on saanud endale omanikud, kelle tegevus on ELi toetuste abil meie looduspilti juba kõvasti muutnud. Kena on vaadata korralikult haritud põlde, puhastatud kuivendus-kraave ja hooldatud metsa.
Aktiivse põllumajandustegevuse ning metsade raie ja noorendike tekkega on loodud aga ka ulukitele senisest soodsam söödabaas. See on medali teine külg, mis maaomanike meelest ei ole enam sugugi nii ilus.
Metsaalune uputab, siga tuhnib viljapõllus ja põder koorib metsanoorendikke. Maaomanik näeb esimese süüdlasena jahimeest, kes tema meelest ei küti loomi piisavalt. Tihti pöördub omanik siis kaebekirjaga keskkonnaametisse, näitamata üles huvi koostööks jahimeestega.
Aga jahimees ei ole turvamees, kelle põhitegevuseks maaomaniku vara kaitsta. Jahimehe roll ulukite arvukuse reguleerimisel on ka üldse väiksem, kui maaomanikud ette kujutavad – valdavalt on reguleerija loodus ise.
Oleks mõeldamatu mõnele loomaliigile lihtsalt sõda kuulutada, kuna kusagil peavad ikka ju ka metsloomad elada saama.
Maaomanikele soovitan kõigepealt oma valdused üle vaadata. Esiteks selle pilguga, kas keelata või lubada oma maal jahti, ja teiseks ka sellega, kas võsastunud kraavikaldad ja teetruubid on ikka võsast puhtad, et kobras ei saaks ennast sinna sisse seada.
Metsanoorendikke saab kaitsta tarandikega või peletusvahenditega. Teatud puhkudel võib kasu olla isegi sellest, kui palgata metsloomi peletama näiteks kohalikke töötuid.
Nii maaomanikel kui jahimeestel tasub meeles pidada, et kui maaomanik saab suurema õiguse oma maal väikeulukite jahti korraldada, peab see jaht ikkagi käima jahiseaduse ja -eeskirja järgi. Kui maaomanik ise jahti peab, peab tal olema jahitunnistus ja relvaluba.
Liikumas on võimalik seaduseparandus, kus soov, et metssiga ja metskits nimetataks suur-ulukitest väikeulukiteks.
Sellega kaoks nendele ulukitele küttimispiirangud, mis võib kitse ja metssea populatsiooni ohtu seada. Maaomanike soov hakata omal maal ise jahti korraldama ei tohiks aga meie ulukipopulatsiooni kahjustada.
Jahindusnõukogu aitaks
Uuele seadusele mõteldes tuleks minu arvates taastada maakondlikud jahindusnõukogud, kuhu peaks kuuluma kohalike jahimeeste esindus, keskkonnaameti jahindusspetsialist ning maa- ja metsaomanike esindajad.
Koos saaks läbi arutada kitsaskohad, üle vaadata võimalikud kahjustuspiirkonnad, kindlaks määrata ulukite laskmise limiidid. See eeldaks ka tõhusamat ulukiloendust, mis praegu on küll suuresti pliiatsist välja imetud. Nõukogu töö korraldamiseks oleks vaja koordinaatorit ja ressurssi, mis võiks kujuneda osapoolte panustest.
Ka kahjustuste korvamisel pooldan ikkagi nn kindlustusfondi varianti. Fondi panustaks nii maaomanikud, jahimehed kui riik. Vaja oleks moodustada ka sõltumatu ekspertkomisjon, kes suudaks kahjustusi jms hinnata.
Tehkem rohkem koostööd!
