Tahan rääkida millestki, mis mind väga hämmastab. Olen nimelt huviga jälginud, milliseid ettevõtteid meile TV-s ja mujal eeskujuks tuuakse – enamasti on tegemist loomeettevõtjatega, aga on ka pisikesi tootmisettevõtteid ja muud. Need lood on väga innustavad ja neid vaadates-kuulates tekib tõesti tahtmine ka ise midagi ette võtta ning eks osaliselt innustamiseks need ju tehtud ongi.

Aga teate, mul on üks uus harjumus tekkinud – ma nimelt vaatan alati kohe järele, kui palju need tublid ettevõtjad on meie riigile makse maksnud ja see pilt on üsnagi masendav. Vaadates selle toreda klantspildi taha, on näha, et miski ei klapi – 3-4 aastat vana ettevõte pole suutnud veel nii palju käivet saavutada, et oleks käibemaksukohuslane – see näitaja on hakanud mulle ettevõtete edukuse hindamisel hoopis olulisemana tunduma kui tööjõumaksude suurus (julgelt pooled ei maksa üldse mingeid makse).

Miks siis just käibemaksukohuslus on see, mis silma hakkab? Nimelt on selle järgi lihtne rehkendada, et mikroettevõtte käive jääb ühes kuus keskmiselt alla 1300 euro, aga mida saab täna 1300 euro eest? Saab ühe miinimumpalga, natuke materjale või toorainet, veidi transpordikulude katmist ja otsas see raha ongi. Alles äsja jäi mulle silma üks käsitööettevõtja, kes müüb enda sõnul keskmiselt ühe eseme tööpäevas, esemete hind jääb keskmiselt 50-100 euro vahele/tk. Arvestades, et ühes kuus on vähemalt 20 tööpäeva, peaks selle ettevõtte kuumüük olema keskmiselt 1000-2000 eurot kuus – seega kõikuma üsna käibemaksukohusluse piirimail või seda juba ületama, aga üle nelja aasta vana ettevõte pole sinna oma käibega veel jõudnud. Või pole tahtnud jõuda. Sama lugu on päris mitme ettevõttega – lihtsa vaevaga saab Facebooki lehe, kodulehtede või etsy.com põhjal hinnata, kui palju tegelikult müüakse, aga ametlik käive seda ei näita. Mida ma nüüd tahan sellega öelda?

Muidugi seda, et maksude maksmisest püütakse hoiduda, sest need on siin riigis väikese tegija jaoks liiga kõrged. Paljudel võib tekkida küsimus, mis see meie asi on?

Küsiksin seepeale vastu, et kes siis tegelikult peaks meie riiki ülal pidama? Kas tõesti ainult need ligikaudu 70 suurettevõtet, kelle taskust maksuameti peadirektori sõnul tuleb lõviosa meie maksulaekumisest?

Marek Helm ütleb, et see on suur asi, kui inimesed end ise ülal suudavad pidada – absoluutselt nõus ja see ongi paljude pisikeste ettevõtjate põhieesmärk.

Aga siin on ka teine aspekt – nimelt kandub selline maksumoraal põlvest põlve edasi. Meie lapsed näevad, et äri käibki nii, et pistame aga raha oma tasku ja raamatupidamises ei kajasta, sest maksude maksmine on rumalus. Ometi tahavad needsamad väikesed ettevõtjad, et meil oleksid siledad asfaltteed, päästeamet ja arstiabi toimiks ning väikesed maakoolid jääksid alles. See ei saa ju iialgi toimima, kui me ise seda kinni ei maksa.

Väga palju tuuakse meile eeskujuks Rootsit, kus on palju arenenum sotsiaalsüsteem. Rootsiga seoses räägitakse, et meie siin ei teevat efektiivset tööd, seepärast olevat Eestil ka raha vähem ja toetused väiksemad.

Minu versioon on hoopis teistsugune. Olles palju aastaid lähedalt näinud, kui ausalt rootslased maksude maksmisesse suhtuvad, siis kahju küll öelda, aga küsimus on maksumoraalis. Ja kuni meil lokkab varimajandus, lokkab ka maksumoraalitus ja see jätkub põlvest-põlve, kui riik selle mõjutamiseks midagi ette ei võta.

Kuni me ei suuda aru saada, et meie kõik, ka kõige pisemad, peame ise oma riiki ülal pidama, seni jäämegi kiruma, et toetused on väikesed ja elu paha. Kriitika kehtib esmajärjekorras muidugi poliitikute kohta, kelle võimuses on teha tarku otsuseid, et lokkavat maksumoraalitust vähendada (maksude vähendamise näol), aga see kehtib ka meie, ettevõtjate kohta.

Kõlab ehk tobedalt, aga olgem meiegi ausamad, sest vaid nii saame Eesti elu paremaks luua! Kõrged maksud ei peaks andma meile õigustust riiki petta, need peaksid andma meile põhjuse õiglasema maksusüsteemi eest võidelda.