Väikesest põllumajandusest 1.

 (4)
Väikesest põllumajandusest 1.
Oudekki LooneAutor: Valdek Alber

Ühel hetkel avastasid lihakaupmehed, et tervel real põhjustel eelistavad ostjad võimalikult heledat vasikaliha. Loomakasvatajad vastasid sellele nõudmisele vasikate hoidmisega raua­vaesel dieedil. Pidevas rauapuuduses vasikad lakuvad neis kasvandustes metallist piirdevõrke ja kõike muud taolist.

See kirjeldus käib paljude riikide kohta ning neid olusid on dokumenteeritud. Üks juhtum paljudest põllumajandustööstuses, kus looma koheldakse eelkõige tootmisproduktina. Kulude minimeerimine ning tarbijate soovidele insenerimõtlemislikult vastamine on toonud kaasa loomade kannatused, dieetide tagajärjena tekivad haigused jne.

Odavamad kalorid

Selle ärahoidmiseks vajalike ravimite hulk on nii suur, et loomade väljaheited enam põllu väetamiseks ei sobi. Põllutööstus suurfarmidega sisaldab endas täpselt neidsamu probleeme, ehkki otsene elusolendite kannatus on väiksem. Siia kuuluvad maisi- või sojapõllud, mille suurust võib mõõta umbes poole Eesti pindalaga, monokultuuridest tekivad lisaprobleemid, vajadus kasutada suurt hulka tehnilisi väetisi, mida paljud talumehed panevad “igaks juhuks” rohkem (ja peavad mõnikord hakkama tarbima pudelivett).

Märkimisväärne osa sellest maisist läheb hiiglaslikku industriaalse toidu masinasse, kus temast sünteesitakse näiteks TBHQ või valmistatakse kõrge fruktoosisisaldusega siirupit – peamist magustajat kõigis kiirtoitudes. Väikese abiga valitsuse subsiidiumide näol saame “kõige odavamad kalorid”, väga kontsentreeritud kalorite hulga kiirtoitudes ja töödeldud toitudes ning sealt kiire sammu ülesöömiseni, kuna organism ei oska industriaalse toidu puhul täiskõhutunnet indikeerida.

Pealegi on neid “värskeid” toiduaineid raske ja kallis hankida ning kellel ikka on aega toitu teha, tööpäevad on kiired ja tahaks ju laste või elukaaslasega juttu rääkida.

Stopp. Tegelikult on aega toitu teha, eriti kui see prioriteediks võtta. Ringi vaadates leiame kaheksakümnendate lõpul sündinud Slow Foodi liikumise, mis praeguseks on kanda kinnitanud rohkem kui 130 riigis ning mille põhimõtet saab illustreerida Itaalia ühe tuntuima koka sõnadega: kokakunst ei ole kimp valemeid – tuleb otsida südant, kust kõik alguse saab.

Tuleviku nimel

On ka südamega põldu harivaid ja loomi kasvatavaid mahetalusid, kus elusolendeid ei vaadelda eelkõige produktina (sõnnik ei lähe ohtlike jäätmete kogumispunkti). On taluturud ja poeketid, kus teenitakse kasumit just niisuguste kaupade müügist; on restoranid, kus söömas käies tuleb meelde, et kõigel on oma spetsiifiline maitse ning miks hooajatoit on eriliselt hea.

Kõik, mis seostub mõtteviisiga, mille kohaselt industriaalne ühiskond võiks tagada inimese heaolu viisil, mis võimalikult vähe kahjustaks teisi olendeid ja üldist keskkonda – et tulevased põlvkonnad saaksid endale vähemalt sedasama lubada mis meie.

(Järgneb tuleval nädalal)

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare