Väikesest põllumajandusest 2.


Väikesest põllumajandusest 2.
Oudekki LooneAutor: Valdek Alber

Industriaalset, looma elukvaliteeti mitte väärtustavat tootmist vastustav, teadlik tarbimine soodustab eelkõige kodulähedast väiketootjat, inimest, keda meil on võimalik tunda.

Niisugune tarbimine hoiab raha meie enda lähedal, kasvatades “meie” rikkust või kaugemaltki tulnud kauba puhul teades, et toetan inimest, kes jagab minu mõtteid tulevikust.

Eestis juba probleemid

Mõlemad tootmis- ja elustiilid eksisteerivad arenenud industriaalsetes maades, tihti ka läbisegi. On vähe inimesi, kelle toidusedel kannab ainult templit “öko”, kuid samamoodi on vähe neid, kes elavad ainult ja ainult industriaalsest toodangust.

Seega on mõtet küsida, millisesse sektorisse, millisele tarbijale võiks orienteerida Eesti oma põllumajanduspoliitika. USA-tüüpi suurfarme meil praegu ei ole ega saagi olema – ruumi pole, natuke väiksemaid intensiivfarme aga küll.

Juba praegu leiab Eestist ettevõtjaid, kes väga väikese inimhulgaga haldavad kogu endist kolhoosimaad. Juba praegu on Eestis üles kerkinud intensiivpõllumajanduse probleemid, nagu hiljuti “Pealtnägija” seafarmide juhtumist näha võis.

Kuid – tuletades meelde, et kvantiteet ei ole ainus, millelt kasumit teenida – kas niisuguse hinna maksmine on ikka paratamatu? Eestil on üks muudetamatu omadus: me oleme väike riik. Ükskõik kui intensiivselt me ei toodaks, ikka ei suuda USA või Poolaga võistleda. See võib kaasa tuua, et jääme siseturul välispakkujatele alla, eriti industriaaltoidu valdkonnas.

Seotud lood:

Põllumajandustööstus oma väljaarenenud kujul on orienteeritud turule, mida me kunagi vallutada ei suuda. Ehk saaksime valida alternatiivi, tabades sama hoobiga ka jätkusuutliku elukeskkonna ja kannatuste vähendamise kärbest?

Igasugune Eesti tootmine, põllumajanduslik või mitte, peaks küsima, kuidas ta oma paratamatut omadust – väiksust – saaks iseenda kasuks rakendada. Üks võimalus on juba riigi tasandil – maksude, investeeringute ning välispoliitikaga soodustada tootmist, mis kannab templit “mahe”.

Orienteerida end eelkõige sellele tarbijale, kes pooldab väikestes kogustes, aga ka väiksema keskkonnamõjuga “väikeste inimeste” poolt toodetut. Kes hindab aega enam kui asju ning peab lugu heast sööma- ja joomakorrast. Kes arvab, et kapitalil on natukene kodumaad ka.

Koolid taas lahti?

Sellele nišile ei pea tootma kogu aeg suurtes kogustes, vaid tuleb tagada kvaliteet. Väiketalude võrgustik suudaks tagada värske ja omamaise toidu nii Eesti tarbijale kui ka Soome ja Skandinaavia omale, sest seal on Slow-Food (“aeglase toidu”) tüüpi mõtlemine juba aastaid kanda kinnitanud.

Riigi ja euroliidu finantsabi saaks suunata väikeste talude turustamisprobleemidele, selmet nõuda neil suurettevõtetele vajaliku sisseseade ostmist. Maakohtadesse äkki kolitaks, nii et koolid ning tuletõrjekomandod tuleks taas avada.

Ja me ei peaks kunagi lapsepõlvemaad taasavastades vaatama tõtt vasikaga, kes rauapuudusel piirdeaeda lakub.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare