Väikest printsi meenutades
Kirglised arutelud selle üle, kas vaktsineerida või mitte, tuletasid meelde väikese printsi. Jah, sellesama Antoine de Saint-Exupéry kuulsaks kirjutatud pisikese poisi, kellega juhtunud lugusid me sageli tsiteerida armastame.
“Mis see “taltsutama” tähendab?”
“See asi on liiga unustuse hõlma vajunud,” kostis rebane. “See tähendab “suhteid looma”.”
Omad suhted on meil ka kährikkoeraga. XX sajandi algul asustas inimene selle meie loodusele võõra liigi Kagu-Aasiast Venemaale ja Valgevenesse, kust ta väga kiiresti teistesse riikidesse, ka Eestisse jõudis. Koos karvaste loomakestega levis aga ka marutaud.
Nüüd me siis sipleme hädas, mille suures ahnuses – no mis see kergelt saadud suur hulk karusnahka muud on! – endale kaela oleme kutsunud.
Külvame lennukitelt marutaudivastaseid vaktsiinipalu ja kardame surma. Sest marutaud on surmav haigus, mis tapab ka inimese.
Neist, kes räägivad marutaudi vajalikkusest rebaste-kährikute arvu loodusliku reguleerijana, on mul kahju. Kahju, et muidu päris ontliku mulje jätnud tegelased end avalikult lolliks teevad. Kahju, et nad iseendale surmakirve pea kohale riputavad. Kahju, et nad selle all seistes arvavad end surematud olevat.
Nad on unustanud, et kirvest hoidev nööriots on tegelikult kährikute käes, kellega me omal ajal suhted lõime. Ning seda tehes ka nendega kaasa rännanud haiguse eest vastutuse võtsime.
“Inimesed on unustanud selle tõe,” ütles rebane. “Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.”
Meil ei ole valikuid. Me peame selle haiguse seljatama. Me vastutame.
