Vaikus enne suurt tormi
Sellesse imekaunisse hommikusse mahtus rahuhetke järel paras äikesetorm, mis tabas mind Kärdla rannas vees olles. Aga järgmine hetk viis mu praamile kuumal ja tüünel Väinamerel.
Kõige selle taga pesitses teadmine, et valvesünoptik oli juba andnud suvetormi hoiatuse kiirusega kuni 25 m/s. Rohkem me suvetormi hoiatusse ei kirjutagi, sest kuidas mõõta mõõtmatut?
Tavaliselt me ei saagi äikesetormi tugevust teada – enamasti on see hinnanguline ja põhineb tagajärgedel. Äikeserajude ajal on meie ilmajaamades mõõdetud tuuleiile seni 15–30 m/s, nüüd siis Väike-Maarjas 36,5 m/s.
Kust tuleb ilmaennustus?
Aeg oli äikesemaruks enam kui küps ja seda juba kolmandat korda sel suvel, kui Läänemere ümbrus oli piiripinnaks itta jäävale kuumusele ning meie oma merelähedasele mõõdukusele.
Soomlased ehtisid oma eelmised tormid ilusate naisenimedega – juuli lõpus tõi Asta rajuilma ning 4. augustil tekitas Veera tormi. Needsamad tormid olid ka meie jaoks potentsiaalselt ülimalt ohtlikud, eriti Veera, mis oleks Eesti vete kohal kiiresti süvenedes võinud korrata 1967. aasta maru.
Kolmas kord meil enam nii hästi ei läinud. Põhja-Itaaliast ja Musta mere äärest energialaengu saanud madalrõhuala tuli Läänemerele välja, kuid mingit ohtlikku tormitsüklonit sellest ei sündinud. Tsükloni pilvemassis peitunud rajuhood olid hoopis lõunamaise iseloomuga.
Sellist ulatuslikku äikesetormide jada on USA ilmateenistus joonistanud esimest korda üles juba 31. juulil 1877 pärast Iowa osariigis toimunud maru. Siis polnud satelliite ega radareid, olid vaid ilmateenistuse entusiastid, kes kahjustuste teekonna üles joonistasid.
Inimesed kurdavad ikka, et sünoptikud valetavad. Kuidas on lood tegelikult? Kanal 2 ilmateatel pole kodumaise ilmateenistusega mingit sidet, välja arvatud siis, kui reporterid ise uksest-aknast majja sisse trügivad.
Nad näitavad USA ilmamudeli ilusat töötlust, mis kaldub tegelikkusest sageli kõrvale. Veelgi arusaamatum on see, kes koostab ilmaneidudele teksti. Aga ei ole Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) võimuses kästa ega keelata, mida inimene vaatab ja usub.
Ka TV 3 on EMHI teenetest loobunud. Nii nende pakutav pilt kui Delfi portaali ilma-
kaart kujutavad endast USA ilmamudeli töötlust. Kuna USA mudelit saab kogu maailmas vabalt maha laadida, siis on enamik Interneti-põhiseid ilmalehekülgi ka sellele üles ehitatud.
Nii pole ime, et igaüks, kes vähegi ilma vastu huvi tunneb, satub Internetti uurides hämmingusse, miks EMHI prognoos teistsuguseid arenguid näitab.
Eesti riik on ühinenud Euroopa suurima ilmakeskusega ECMWF, mille superarvutis tehtud ilmamudeli saab endale maha laadida. See töötlus on EMHI arendusosakonnas automaatseks tehtud ning vastavalt Eesti vajadustele kohandatud.
Eelistamegi seda mudelit ning oleme saanud avalikkuses positiivseid vastukajasid – järelikult on ECMWF pakutav meie tingimustes tõenäolisem. Ka Maalehe ilmanumbrid on pärit sealt ja seepärast tasuks lugeda ka sünoptiku juttu selle kõrval.
Saatuslik päev ka meile
Konkreetse prognoosi või hoiatuse puhul tuleb võtta arvesse, et EMHI pakutav pole visuaalselt sugugi atraktiivne. Läikiv pakend ei muuda sisu küll paremaks – see etapp on meil igapäevaelus tarbijatena läbitud –, aga ikkagi.
Olukorra paranemist pole siin ilmselt niipea näha, kui muidugi ei saabu ühel hetkel hulk noori entusiaste, kes on üheaegselt nii meteoroloogid kui ka tootekujunduse peale Mihklid.
Hoiatavaid ilmaprognoose hinnatakse rutiini korras ja neid koguneb aasta jooksul Eesti maismaaosa kohta umbes 40, merealade kohta 400. Ei saa öelda, et hoiatusi oleks vähe ning need riputatakse veebi üles ilmaasjata.
Kellel vaja, leiab need ka õigel ajal üles ja oskab olukorraga kursis olles ohtusid vältida. Ma ei kujuta ette, et ehitaksime üles sarnase hoiatuste süsteemi nagu Soome ilmateenistuses, kus kord juba sisestatud hoiatus kordub automaatselt iga tunni aja järel, jõudes iga kord ka meie sünoptikute postkastidesse. Just nii on see tänavu suvel äikesetormidega olnud.
Sünoptikute kirjakast on Soome kolleegidelt saabunud teadetest umbes, aga selle korrastamisega pole kellelgi mahti tegeleda. Tormipäev, 8. august oli ka meie peres saatuslik, sest töötoa uks sulgus viimase koondatud nn valveinseneri järel.
Nüüd on sünoptik lõplikult üksinda öös, olgu torm või tuulevaikus. Kuna meie pidev avalikkuse ees poriga loopimine käib nii mõnigi kord üle jõu, on noored EMHIsse tulijad venekeelse taustaga – neid veebis pillutav muda ei häiri.
On võimalus asendada sünoptik veebinukuga, mida mõnel pool on ka tehtud. Üks Hispaanias tuntuks saanud ilmadiktor demonstreeris meteoroloogide üle-euroopalisel kokkusaamisel oma näo järgi kujundatud veebinukku.
Miks siis mitte anda sellele imeolendile kogu teave ja uue meedia vahendid – las ta lehvitab käist ja paneb sinimere laiuma, tuuleke tõuseb ja paisub vahutavaks maruks. Kellele virtuaalne maailm meelt mööda pole, saab lugeda entsüklopeediast teadlaste poolt redigeeritud tekste asja olemuse kohta.
Aga põline talupojatarkus ütles eelmisel nädalal raadio hommikupalvuses õpetaja Mihkel Kuke suu läbi: meie igapäevane leib – see on ka hea ilm. Ärgem siis unustagem, kes me oleme ja kuhu läheme. Ülesehitav rahu tuleb ka pärast kõige hirmsamat maru.
