Vajame rahvast hoolivaid juhte
Isemajandav Eesti Nõukogude Liidu koosseisus. Just nii kaugele ulatusid meie unistused 20 aastat tagasi. Täna oleme taas seisus, kus süvenemine Eesti isemajandavusse on möödapääsmatu.
Toona nautisid Eesti tooted ja saadused tohutut populaar-
sust kuuendikul planeedist. Oleksime hea meelega rohkem oma töövilja endale jätnud. Iha vabaduse järele oli põimunud ihaga paremate materiaalsete tingimuste järele.
Seekord on isemajandamise vajadus keeranud teise tahu, nõudlikuma kui ammustel aegadel. Kadunud on garanteeritud turg. Kadunud on ka laenuraha tulv, mis tekitas meile vahepeal majanduskasvu tunde. Peaaegu kogu müüdav rahvuslik vara on müüdud. Muist on tagasi ostetud, kasuga vahepealsele omanikule. Kui siiani suutsime riigieelarve ühekordsete tulude abil näilises tasakaalus hoida, siis nüüd tuleb meil tõsiselt mõelda oma majanduse jätkusuutlikkusele. Isemajandamisele.
Inimene tagaplaanil
Neli IME-meest täitsid tühiku, mille lõid ajalugu ja majandus. Ka praegu vajavad mitmed juhikohad täitmist. Kuid seekord ei ole toolid tühjad. Enamikul kohtadest istuvad teatavad pooljuhid, kes suudavad jõukuse voolu ainult ühes suunas korraldada. Nii et rikkad rikastuvad veelgi ning vaesed kaotavad viimasegi.
Kuidas ära tunda inimesi, keda Eesti vajab? Möödaniku töökohtadest ja akadeemilisest tarkusest on kindlasti kasu. Tavalisel ajal neist isegi piisaks. Kuid kriisiolukorras on vaja midagi enamat.
Franklin Delano Roosevelt, president, kes aitas USA suure depressiooni järel taas jalule, on meile vajalike inimeste omadused lühidalt kokku võtnud. "Pole tähtis, mida ta teab või oskab. Oluline on see, kuivõrd ta hoolib," kõlab tema lause umbkaudne tõlge. Ta pidas silmas hoolimist Ameerika tööliste, Ameerika keskklassi käekäigust. Juhid, keda me vajame, peavad hoolima Eesti inimesest. Eesti elu ja majanduse uue hingamise keskne mõõde peab olema inimene.
Hoolimine ei ole Eesti juhtidele võõras. Iga avaliku elu tegelane hoolib millestki - aust ja kuulsusest, turumajanduse vabadusest, mängu ilust, seadusetähest. Kas või oma kukrust. Aga Eesti inimene on kuidagi tagaplaanile jäänud. Hoolimine tähendab ka panustamist. Meil on vaja inimest, kes suudab ja tahab palju töötada. Ja puhkab, kui töö on tehtud. Ei ole vaja maratoonarit, kelle eesmärk on distants lõpuni sörkida. Võib-olla pigem teatejooksutiimi, kes sprinditempos tõrvikut kannab.
Vajame inimest, kes hooliks Eesti eksistentsi rahvusvahelisest mõõtmest ja suudaks sellega töötada. Iseseisvale ja isemajandavale Eestile on loomulik teostada end täiel määral ELi, ÜRO ja NATO liikmena. Siin kehtib teine tuntud fraas: pole tähtis, mida sa tead, vaid keda sa tead.
Teod oma rahva heaks
On tähtis, kellele peaminister kriisiolukorras või häid sõnumeid kandes helistab. On tähtis, kellele helistavad erakondade või ministeeriumide juhid. Kas helistatakse naaberriiki, sest seal saab vene keelega läbi? Või helistatakse Saksa, Prantsuse, Briti riigimeestele, kellega on ühine keel nii otseses kui ülekantud tähenduses?
Sarkozy, Merkeli või Gordon Browni telefoninumbrit ilma ande ja tööta muidugi ei saa. Peab tajuma, kus on tasakaal euroopluse ja eestluse vahel. Mitte olla pugeja, samas jätmata külma ja ülbet muljet. Taju ei tule pideva suhtluseta, lihtsalt saadiku- või ministritoolist kramplikult kinni hoides.
Eelviimase sententsina tahan lahata John F. Kennedy lauset: "Ära küsi, mida riik saab sinu heaks teha. Küsi, mida sina riigi heaks teha saad." Iga sellist lauset peab nägema tema kontekstis. Muidu võib kogemata järeldada, et Kennedy oli berliinlane (sest eks väitnud ta ühes teises kõnes ka seda).
Kennedy ei küsinud, mida riik tema heaks teha saab, sest ta oli saanud juba kõik mõeldava: raha, hariduse, võimu. Tema selja taga oli Ameerika ja ameerikaliku elustiili kestev toetus. Inimesena, kes oli kogu aeg ainult saanud, tundis Kennedy, et on aeg ka tagasi anda. Presidendi, institutsiooni ja kodanikuna oli tema kohus riigile anda. Ja seda ta oma lausega mõtleski.
Aga kes on Eesti riik? Louis XIV jaoks oli riik Prantsuse kuningas. Eesti riik on Eesti rahvas. Nii ütleb põhiseadus. Seega peab iga etteotsa tõstetu või trüginu eneselt küsima, mida ta rahva heaks teha saab.
Meie tulevikulootus ongi inimesed, kes küsivad endalt, mida nad rahva heaks teha saavad. Kes aga arvab, et tema ongi riik, võiks uurida, kas kusagil leidub vaba tuba vaikuse ja raadioga teiste Napoleonide ja Louis XIVte seltskonnas.