Nägin neid poisikesi aastat 40 tagasi, kui elasin ühes talus Rooma lähedal, kus oli metsa. Seal käisid skaudid-hundupoisid loodusega tutvumas. Poiste jutt pani mind esmalt imestama, ent siis mõtlesin: “Ilmaaegu. Kuidas saakski üks Rooma poisike linnas elusat kukke näha? Kanaarilinde muidugi, ka kasse-koeri hulgub ringi ja hobuvoorimehi on samuti, aga muid loomi?”

Nii arutasin tollal, aga nüüd küsin: “Kas tänapäeva Eestis on lood paremad?” Näen ju väga suurt vahet endise ja praeguse Eesti vahel.

Maamees oskas kõike

Kasvasin üles 1930. aastatel ja tegin maast madalast jõukohast talutööd, karjapoisist künnipoisini. Peamine, milles näen suurt vahet praeguse Eestiga: suurem osa eestlasi elas siis maal, keset loodust, ja neile ei olnud vaja mingit “loodusteadust”, “keskkonnakaitset” ega “jätkusuutlikku arengut” õpetada.

Neile oli see lihtsalt igapäevane kogemus, kindel teadmine. “Narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda,” polnud vanasõna, mille üle vaielda, vaid asjade tegelik käik, mille vastu ei tohtinud eksida.

Aga praegu? Kui juba tollal öeldi, et linnavurled ei oska peale oma korteri ukse lukkukeeramise mitte midagi? Nüüd elab enamik meie rahvast linnas. Huvitav oleks teada, kui paljud oskavad hobust vankri ette rakendada? Kardan, et mitte väga paljud.

Või pigitraati teha ja katkine sedelgarihm nii kokku õmmelda, et vastu peab? Arvan, et paljud küsivad hoopis: “Mis asi see sedelgas on?”

Aga maamees pidi kõike ise oskama ning poest toodi ainult seda, mida nii lihtsalt ise teha ei saanud – näiteks vikatit, tökatit ja heeringat.

Meie päevade roheline liikumine on suhteliselt noor – mujal maailmas aastakest 50, meil veelgi noorem. Ning nüüdsele linnarahvale on vaja looduskaitset õpetada ja rohelist ideoloogiat selgitada.

Pärast taasiseseisvumist on seda ka küllalt agarasti tehtud, ent meie mahajäämust ei saa eitada. Kui Soomes, Rootsis, Saksamaal ja mujal on parlamentides roheline fraktsioon, siis eestlasest loodusesõber küsib murelikult: kes kaitseb meie loodust praeguses Riigikogus? Maardu hiie lageraie leidis seal küll vastukaja, ent oli ikkagi üksikjuhtum.

Ometi vajame keskkonnakaitset hädasti, sest just praegu on meil põhjust karta pealinna õhkulendamist – Muuga sadamas hoitakse plahvatusohtlikke aineid nii suurel hulgal, et need võiksid meie pealinnast varemed ja kogu Läänemerest surnumere teha.

Sellest kõlbab just Maalehes kirjutada, sest üks peamisi ohuallikaid on lämmastikväetis, “kunstsõnnik”, mida võib dünamiidiga võrrelda. Kas Muuga on meie Hiroshima?

Ma ei lausu tühja juttu: 3. septembril 2009 langetas Euroopa Kohus süüdimõistva otsuse Eesti Vabariigi vastu sadamate turvalisuse asjus. Ent ohtlike ainete kuhjamine jätkub ja eelmisel kuul avalikustati uue väetisterminali rajamine Muugale.

Räägin oma kogemusest. 17. aprillil 1944 lendas meie, soomepoiste Jalkala õppekeskuses õhku autokoorem tankitõrjemiine. Surma sai 32 poissi, mõned tuli ribade kaupa puude otsast kokku korjata.

Põhjuseks oli hooletu ladustamine – selgus, et üks veoautojuht “ei saanud miine mujale maha panna”. Olgugi et ladustamise reeglid olid täiesti olemas.

Üllatav piibliuputus

Tuleks välja selgitada, miks ei astu Muuga asjus vahele ei meie valitsus ega pealinna juhid. Nii massiivne ohtlike ainete kuhjamine peaks toimuma omaette sadama kaudu, suurematest asulatest piisavas kauguses.

Muidugi oleks see kulukas, ent riskeerida kümnete tuhandete inimeludega? Läänemerega? Euroopa Liidul on ladustamise reeglid olemas – miks me neid ei järgi?

Muuga on siiski ainult üks meie keskkonnaprobleemidest. Mujal on neid rohkem ja suuremaidki ning seepärast küsingi: miks ei ole roheline liikumine koostanud “Rohelist Piiblit”, mis võtaks kokku liikumise põhimõtted, käsud ja keelud?

Sellestki on põhjust rääkida just Maalehe veergudel, mille eestvõttel on ilmunud juba kaks Piiblit: “Supipiibel” (1995) ja “Aiakujunduse piibel” (2008).

Üllatuslikult on meil praegu piibliuputus – “piibleid” hakkas ilmuma juba õndsal tsaariajal, ent eriti meie päevil. Aastatel 1994–2009 on neid ilmunud tervelt viiskümmend!

Küll kasside ja koerte, saatana ja ristpiste, mustkunsti ja elueliksiiri käsiraamatuid. Käsiraamatuteks tuleb neid ju nimetada, sest seletussõnaraamatu definitsiooni – “millegi põhitõdesid sisaldav teos” – nad ei mahu.

Ent uputusest rohkem üllatab seik, et “Rohelist Piiblit” me nende hulgast ei leia. Sellest hoolimata, et USAs ilmus 2008. aastal “Roheline Piibel”. Jah, Piibel suure tähega, see “pärispiibel”.

Mis on ristiusu pühakirjal tegemist rohelise ideoloogiaga? Selgub, et ootamatult palju. “The Green Bible” trükib rohelise värviga kõik kirjakohad, kus on juttu loodusest – neid on üle tuhande!

Kui lisada, et ristitud on üle kolmandiku inimkonnast, siis kas ei peitu siin suur ressurss rohelisele liikumisel? Kas ei oleks Eestiski aeg selle igihalja raamatuga tutvuda? Piiblist rohelisemat raamatut ju ei ole.

Piibel on küll usuraamat, ent see ei tohiks isegi ateiste keelata seal leiduvat ühisosa hindamast. “The Green Bible’i” kohta on päris hea artikkel Wikipedias ning loodetavasti jõuab teema varsti ka maakeelde. Seniks on selge: siin on veel palju uudismaad harida.