Valed algavad valest

Raimond Valgrel on paljude teiste ilusate viiside seas ka laul “Pühapäev Kadriorus”. Pala sellest, kuidas lauljat võib kohata mitte paarikeste keskel, vaid pingil peidus roheluse all. Istusin minagi ühel niisugusel, ainult et Tähtveres.

Kas liberaalsus tolereerib vägivalda?

Kõnniteel sõidutee vastaspoolel liikusid kaks noormeest. Umbes teismelised, ealdasa kuni 14 aastat. Nad märkasid mind ja tulid õkvalt minu suunas. Anna suitsu! nõudis üks. Vastasin, et mul pole seda. Kuidas ei ole, pahandas noormees. Sa lihtsalt ei taha anda. Lisasin, et kuna ma ei suitseta, pole ka põhjust suitsupakki kaasas kanda.

Valetad – kõik te suitsetate, kinnitas noormees juba vihuti. Pärisin vastu: kuna sa mind ei tunne, miks sa siis minuga nii räägid? Noormehe sõber sai aru, et parem on, kui tülinorimine jääb ära ja nad läksid edasi rulaväljakule. Seal ei askeldanud vanemad kui nood kaks noormeest. Ent mõnel võis suitsu jätkuda.

Vanuse järgi olid suitsunorija ning tema sõber praegusest iseseisvusest selgesti nooremad. Nende vanemate lapsepõlvekodud olid kindlasti nõukogudeaegsed, aga raske uskuda, et need vanemad käinuksid Tähtvere pargis suitsu pommimas. Muidugi – siis liberaalsus isiksuse iseseisvuse tunnustamise mõttes puudus; vastupidi, see oli koguni karistatav.

Kuid ma pole juhtunud lugema ainsatki põhjendatud, tasakaalus olevat ja igaühele arusaadavat käsitlust selle kohta, mida tähendab ning milleks kohustab liberaalsus ligimeste suhtes Nõukogude kommunismi järel ja kaua tolle kommunismi inerts üldse kestab.

Sama on muide lugu ka konservatiivsusega: seegi on meie oludes segane.

Piltlikult öeldes – liberaal lubab olla mittesuitsetaja, konservatiivil on oma suitsud alati kaasas.

Noormehed, kellest eespool juttu, arvasid paraku teisiti. Nende järgi peab liberaal saama suitsu teha ka siis, kui tal endal suitsu pole ja kõrval istub liberaal, kes suitsu ei tee.

Kadalipu-õigus

Selles on omajagu puru silma ajamist, kui korrutatakse, et õigust mõistab ainult kohus. “Kaks pluss kaks võrdub neljaga” ei nõua kohut; ta nõuab head matemaatikaõpetajat.

Valed algavad sellest, kui kõik rahumeelsed lahendused enne kohut on jäänud selgitamata ehk isekeskis ei osata enam vaikselt rääkida. Siis tekibki kadalipu-õigus, see, et kuna sind on juba löödud, pead saama veelgi.

Vale on see, nagu oleks Eesti Vabariik “puhtalt” majanduslik tööriist. Hoob. Magasiait. Lased aidamehe kadalipust läbi ja saadki justkui korra majja.

Kelle kord see aga on, kui mul tuli ühe kõrgkooli lõputöös parandada sõna “sõjavägi” järjekindlalt “kaitseväeks”?