Valed ja pooltõed ei edenda põllumeeste ühistegevust
Margus Ameerikase artiklit lugedes võib teha erinevaid järeldusi, kuid pärast kirjutise läbitöötamist tekib ka mitmeid küsimusi. Alustuseks – mis põhjusel selline eba- ja pooltõdedest koosnev artikkel üldse ilmavalgust nägi? Mis sunnib arukat ja lugupeetavat inimest pöörduma demagoogiliste võtete poole?
Kas äkki on saanud teraviljatootjaid koondav ühistu liiga tugevaks, pakkudes kapitaliühingutele nii tõsist konkurentsi, et kasutusele on võetud vana head taktikat, mille kohaselt on parim kaitse rünnak? Mis ka poleks selle artikli põhjus, on kirjatükk igati "tubli" sissejuhatus ÜRO rahvusvahelisele ühistegevuse aastale ja vajab väärikat vastulauset.
Olla ise omanik
Ma ei püüagi ümber lükata kõiki ebakohti, vaid keskendun olulisimale. Ameerikas väidab: "Pole kõige tähtsam see, kes on ühe või teise firma omanikud – venelased, sakslased, soomlased või eestlased. Ei ole häid Eesti ega halbu välismaa kapitaliste. Kõikide äriühingute eesmärk on omanikele tulu teenida." Loomulikult on Euroopa Liidus kõigil võrdne õigus äri ajada ning tõepoolest, üsna ükskõik, kas tootjat pügav äriühing kuulub eestlastele või välismaalastele. Mainimata jääb aga põhiline vastuolu allikas – põllumajandustootjate soov olla ise nende põllumajandusega seotud äriühingute omanikeks.
Just eelnevas peitubki ühistegevuse mõte. Ühistu on samuti äriühing ja selle eesmärk on omanikele ehk teisisõnu ühistu liikmetele kasumi teenimine. Vahe nende kahe mudeli vahel ei seisne mitte rahvuses või kodakondsuses, vaid selles, kas viljaäriga tegelevad vilja tootjad ise või keegi teine ning kas teenitud kasum jaotatakse tootjate või investorite vahel.
Kui vilja tootmiseks vajalike sisendite hankimise ja toodetud vilja müügiga tegelevad viljatootjate ühistud, siirdub ka nendest äritegevustest saadav tulu tagasi, aidates edendada nii maapiirkondi kui kogu rahvuslikku majandust. Välismaisel kapitalil põhineva ettevõtte puhul rändab selle tegevuse kasum investorite kodumaale ja suurendab sealset rahvuslikku rikkust.
Ka kodumaistele investoritele kuuluvate aktsiaseltside ja osaühingutega on üks suur oht − need võidakse mistahes hetkel − ja see hetk saabub tavaliselt ikka siis, kui ettevõte on piisavalt tugev ja näitab stabiilset kasvu – välisinvestorite poolt üles osta, misjärel voolab kasum ühel või teisel moel taas mõne meist oluliselt rikkama riigi majandusse. Ühistu liikmed on aga oma tootmiseks kasutatava maa kaudu kodupaigaga seotud, mistõttu pole ühistu mahamüümine välisinvestoritele ei mõistlik ega ka kuigi reaalne. Just selles teadmises peitubki põhjus, miks maksumaksja on motiveeritud tootjate ühistegevust soodustama.
Kes mida teeb?
Ka väide, et viljakasvatajad justkui ei oskaks äri ajada, pole pehmelt öeldes pädev. See, et ühistu tegeleb erinevate asjadega, ei tähenda, et iga viljakasvataja peab esiisade kombel kõigi nende asjadega isiklikult tegelema. Igapäevase majandustegevusega tegeleb samuti nii ühistu kui aktsiaseltsi puhul oma tööd tundev palgaline juhtkond. Turul ei toimeta sisendite hankimise ega vilja müügiga mitte ühistu liikmed, vaid selleks palgatud inimesed, kellel on olemas nii vastav haridus, väljaõpe kui kogemused.
Viljakasvatajad tegelevad just selle tööga, mida nad kõige paremini oskavad − kasvatavad vilja, ning juhtkond tegeleb ettevõtete juhtimisega, täpselt nagu Ameerikas soovitab. Ühistu liikmed, viljakasvatajad, kui nad on ühistu liikmed, ei pea teadma detailselt börsitehingute tagamaid või metoodikat.
Ka sisendite hankimise ja suurte viljakoguste ühtlaseks kvaliteediks segamisega saavad ühistud suurepäraselt hakkama, ilma kolmandatele isikutele kuuluva äriühingu vahenduseta. Väide, et ühistute palgatud juhatused jäävad kasumi teenimise oskuse poolest kuidagi aktsiaseltside juhtidele alla, kuulub selgelt demagoogia valda.
Ühistute liikmed mõistavad, et iga tegevus ei pruugi alati tuua suurt kasumit, et marginaalid võivad olla vahel oodatust madalamad, turuhinnad kõiguvad ja mõni juhtkonna vale otsus võib viia ühistu kahjumisse. Sama kehtib muidugi ka aktsiaseltside puhul. Peamine põhjus, miks põllumajandustootjad ühistutesse koonduvad, on ühistu kaudu aetava äri läbipaistvus ja kindlustunne, et asja aetakse õigesti.
Kui müüa oma toodang võõrale äriühingule ja osta sealt ka sisendid, puudub tootjal sellest ärist igasugune ülevaade. Millised on reaalsed kulutused ja kas need on piisavalt põhjendatud, kui suuri riske võetakse, millised tagasilöögid võivad ees oodata ning kas ühe või teise partneriga üldse ka tulevikus plaanitakse äri ajada – need on olulised küsimused, mis on ühistu puhul igale liikmele selged, aga võõra äriühingu puhul mitte. Negatiivseid näiteid pole vaja kaugelt otsida, kogu väiketalude piimatootmine on sisuliselt välja suretatud äriühingute poolt, kes ühel heal päeval lihtsalt keeldusid seni pahaaimamatutelt väiketootjatelt piima ostmast.
Ebaefektiivsuses süüdistamine
Lühidalt veel ka kordi mainitud efektiivsusest. Põllumajandustootja jaoks on oluline tema töö lõpptulemus, tulgu see siis intensiivse (efektiivse) või ekstensiivse (ebaefektiivse) tootmise kaudu. Ühel puhul tuleb saagid sisseostetavate sisendite toel upitada hästi kõrgele, teisel juhul kasutatakse rohkem looduslike eeldusi ja kaalutletakse hoolikalt, kas ikka sisenditemüüja soovitatud kulunormid on kõige otstarbekamad. Hoolikalt ilmastikku jälgides ja vastavalt oludele tegutsedes võib tootja säästa hulga raha, kuid mis veelgi tähtsam, säästa loodust, sest nii satub erinevaid kemikaale loodusesse vähem. Just viimane praktika pole paraku sisendite müüjatele eriti meelepärane, nagu ka igasugune loodussõbralik tootmine, sest nende käive ja kasum sellisel juhul langevad. Ja just selles, mitte milleski muus, peitubki kogu tootjate ebaefektiivsuses süüdistamise saladus.
Soovin kõikidele põllumajandustootjatele kindlat meelt ja tahet ühistegevusega edasi minna. Ühistud pole kusagile maailmast kadunud, olgu nad moodustatud siis sada või viis aastat tagasi. Ka Euroopa Komisjon on avalikult välja öelnud, et lisandväärtuse jagunemine turuahelas pole põllumajandustootjate suhtes õiglane ning on asunud välja töötama meetmeid tootjate positsiooni tugevdamiseks turuahelas ühistegevuse kaudu.
Eestimaa Talupidajate Keskliit on ellu kutsunud ühistegevuse tugikeskuse, mille tegevuse eesmärk on ühistute liikmekoolitus ja igakülgne abi nii ühistute moodustamisel kui nende käivitamisel.
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Maamajandus 2/2012.
