Valimised ei huvita kedagi
1979. aastal, kui toimusid esimesed Euroopa valimised, osales seal 63% kodanikest. See number on kolmekümne aasta jooksul järjest langenud.
9 miljonit eurot enese-eksponeerimiseks
Viimase eurobaromeetri uuringu kohaselt on 4.-7. juunil toimuvatel valimistel oodata osalust vaid 34%, kusjuures varasemate valimiste eel on uuringud alati olnud liiga optimistlikud. Niisiis läheb hästi, kui 500 miljonist eurooplasest 30 protsentigi valimiskastide juurest läbi viitsib astuda.
Euroopa Liit on oma kodanikest kaugenenud, Euroopa Liit räägib asjadest liiga keeruliselt, Euroopa Liit ei hooli oma kodanikest - just neid põhjendusi kasutavad kandideerivad saadikud väikese valimisaktiivsuse üle kurtes. Sõnaline hala aga miskipärast konkreetseteks vastumeetmeteks ei muutu.
Kuidas saavadki ELis toimuvast lihtsas keeles rääkida saadikud, keda maailma respekteerituima ajakirjandusväljaande The Economist allikas nimetab inimesteks, kes ei tea Euroopast midagi? Sisuliste muutuste asemel eraldatakse raha erinevatesse teavituskampaaniatesse.
Kõige noortepärasem üleskutse Euroopa Parlamendi valimistel osaleda rokib MTV ekraanil, vanamoelisemad saabuvad kodudesse värvilise rämpspostina ning neile, kes pisutki Interneti-avarustes surfavad, toodetakse juba kolmveerand aastat netitelekanalit EuroparlTV. Viimane läheb Euroopa Parlamendile maksma 9 miljonit eurot aastas, aga rahuldab vaid saadikute enese-eksponeerimise vajadust, sest vaadatavus jääb piinlikult madalaks. Kampaaniat nagu tehtaks, kuid iga partei möllab omal maal ja parlament omakorda pumpab moodsatesse kommunikatsioonivahenditesse üksjagu raha.
Euroopa valimised kui riigijuhtide usaldushääletus
Olulisim, mida Euroopa valimised tegelikult näitavad, pole vastupidi paljude saadikute arvamusele sugugi see, kas kodanikud Euroopa Liitu usuvad või mitte. Osalusaktiivsus ja valimistulemused näitavad hoopis seda, milline on praegu majanduskriisis tõmblevate liikmesriikide valitsuste usaldusväärsus.
Eelmisel nädalal 4000 kodaniku poole sütitava eurokõnega pöördunud Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy püüdis analüütikute sõnul kastaneid tulest välja tuua. Prantslased on kõvad euroskeptikud: enam kui pool neist usub, et ELi kuulumine pole riigile kasulik. See on eriti küüniline seetõttu, et Prantsusmaa ELi Nõukogu tippkohtumisel, nagu hästi teame, "käseb, poob ja laseb".
Eurovalimistest oleneb ka Inglise peaministri Gordon Browni renomee, kellelt ootab partei ebaedu korral Euroopa valimistel tagasiastumist osa tema enda kaasvõitlejaist. Browni rivaali David Cameroni konservatiivide partei peamine valimisloosung on korraldada aasta jooksul Lissaboni leppe rahvahääletus.
Õnneks teab enamik, et tegemist on osava blufiga, sest europarlamendi saadikuil pole selles osas esiteks sõnaõigust. Teiseks - küllap on see lepe Suurbritannia riigivalimiste hetkeks juba nii Iirimaal kui mujal ratifitseeritud.
Ja kui valimiskastide juures käibki vaid kolmandik kodanikest, võibki tekkida küsimus - kui palju see järgmine europarlamendi koosseis õigupoolest meie eelistusi esindab?