Vanad on jalus
Meili teel. Seepeale helises telefon ja vestlesime juhatajaga. Jutt ei käinud mitte minu pensionist, vaid hoopis 86-aastase voodihaige ema omast, mille sain siiani sularahas (notariaalse volitusega) postkontorist. Edaspidi laekub pensioniraha üksnes pangakontole.
Uue korra järgi peab pensionisaaja käima pensioniametis ja tegema avalduse, kui soovib, et tema pension teise isiku pangakontole kantaks. Tegin ametnikule selgeks, et ema ei suuda voodist tõusta, rääkimata nägemisest, kuulmisest või allkirja kirjutamisest. Leidsime ametnikuga vesteldes tõenäolise lahenduse, mille aluseks on eelmisel aastal tehtud notariaalne volitus. Mul tuleb linnas pensioniametis ära käia. Volituse tegemine käis tol korral järgmiselt: notar voodiserval ema küsitlemas, mitu tunnistajat küsitlust jälgimas ja tõestamas, et ema vastused olid selge mõistuse ja vaba tahte alusel antud. Teist korda sellist haige inimese väntsutamist enam ei kordaks.
Tuleb välja, et oma elu lõpul olevate inimestega pole uute seaduste väljamõtlejad Eesti riigis arvestanud. Juba see nõue, et haige vanur peaks ise pensioniametisse kohale minema, on mõtlematuse tipp! Vägisi vingerdab peas õeluseussike mõeldes sellele, et kellelegi on kasulik, kui võimalikult suured rahasummad hakkavad pankade kaudu liikuma. Pangad aga pole Eesti riik.
Teiseks vähenevad Eesti Posti (riigiettevõte!) kulud pensionite maksmisega tegelevate töötajate koondamise ja järjest uute kontorite sulgemise näol. Kolmandaks - pakutakse pensioni kojukande võimalust (tasuline), aga selleks peab keegi päev otsa postiautot passima.
Viimaste aegade kogemus postiautol töötavate inimestega näitab, et neil on raskusi isegi õigete lehtede õigesse postikasti panemisega, kadunud või rändama läinud on mitmed kirjad. See juhtus ka minu emale pensioniametist nädalaid tagasi saadetud kirjaga, kus oli olnud just see info, millest ma alles täna Maalehest teada sain. Eesti Post kasutab eraautodega sõitvaid ja sageli vahetuvaid inimesi, kellega postikande teenuse osutamiseks lepinguid sõlmitakse.
Ma ei julge muudatustest oma emale rääkidagi, sest see häiriks teda. Ühiskonnas valitseb üleüldine sallimatus kõigi vanade suhtes. Millise mõnu ja üleolevusega sõimatakse vanemaid autojuhte, kes liikluses ei suuda logisevate bemarite vahtralehejuhtidega sama kiirust arendada. Et mis nad ronivad liiklusesse, ainult koperdavad ees! Vaata et ühel hetkel suudavad mõjutada ka seadust - keelata pensionäridel autorooli istumine.
Sama suhtumine loodusesse valitseb „tublide" metsamajandajate hulgas. Kõik, mis vana, oma loomuliku lõpu lävel - tuleb maha lõigata, puhtaks teha, hävitada, kännud kaasa arvatud. Kas vanadel polegi enam kohta inimühiskonnas, kas vananeval puul polegi mingit väärtust? Mind teeb murelikuks, et Eesti riigis on selline suhtumine valdavaks muutumas.
Leili Mihkelsoni arvamusi saad veel lugeda blogist Leili metsalood.
