Veiko Märka: kuidas Jevgeni Ossinovski Eesti Aafrikasse viis

 (15)

Veiko Märka: kuidas Jevgeni Ossinovski Eesti Aafrikasse viis
Lugu põhineb justnimelt sellel õllepurgil.Foto: Veiko Märka

Hoian riiulil kolmandikuliitrist õllepurki, mille kiri teatab: „Africana Beer. Brewed and canned in Estonia“. Maitsekas kollane-pruun-must kõrbelikus värvigammas kujundus. Tegu on suveniiriga, saadud tuttavalt, kes käis suvel Lätist õlut ostmas nagu kõik normaalsed eestlased.

Ostis terve resti, sest nii on odavam, pealegi on tema kodulinnast Rakverest Lätti päris pikk maa. Päris iga nädal sõita ei jõua. Palju üks purk maksis, ei mäleta, aga pooleliitrist läti õlut hinnaga 0,49 € sain suvel tänu teisele tuttavale päris palju maitsta.

Ma ei ole kade. Mul on hea meel, et kaugel Mauritiuse saarel, mille firma selle õlle tellis, head eesti õlut pruukida saab. Ja loodetavasti mitte ainult Mauritiusel, sest purgil on kirjad ka prantsuse, portugali, hispaania ja hollandi keeles. Hea meel on ka meie õllemeistrite pärast, et nad endile uued turud on leidnud. Aga mina seda õlut juua ei saa. Elan Tallinnas, kaugel mitte ainult Aafrikast, vaid isegi Apest, kust see purk toodud.

Eesti õllekultuur on hävitatud selle joogi hinna ebaproportsionaalse tõstmise tõttu Jüri Ratase valitsuse poolt. Sama kehtib teise meie iidse ja traditsioonilise joogi mõdu kohta. Pakiveini Castillo de Mureva Vino Tinto Seco võin oma lähimast supermarketist osta hinnaga 2,99 € liiter. Tunnistan, et minul see kurgust alla ei lähe, ehkki toode on iseenesest aus ja etiketil seisab: „Viinamarjavein punaste ja tumedate marjade aroomiga, mureli ja mustsõstra nüanssidega. Veini puuviljaline maitse eristub pehmuse ja balansseerituse poolest. Sobib praetud grill-liha ja juustude juurde.” Aga sama tootja Semidulce maksis kuni 1. märtsini 3,49 €/l (nüüd 3,79 €) ja see on täiesti talutava maitsega isegi paljalt, ilma grill-liha ja juustuta.

Loe veel

Seotud lood:

Populaarsematest Eesti õlledest maksab Alexander selles poeketis nüüd 2.90 €/l ja Saku Rock 3,30 €/l, mõdu 3,18 €/l. Kangematest kvaliteetõlledest porteritest pole mõtet rääkidagi. Pealegi pole terve mõistusega võimalik ette kujutada, et veini võiks juua ligilähedaselt sama suurtes kogustes kui õlut, mistõttu üks ühele hinnavõrdlus pole adekvaatne. Jutt käib küll ainult ühest poeketist, aga ka teistes ei konkureeri õlle hind enam veini omaga – eriti kaval on pidada silmas soodushinnaga kolmeliitriseid pakiveine.

Juba Jannseni ajaleheepistlid hoiatasid eesti rahvast ühemõtteliselt viina, mitte õlle eest.

Muidugi pole vein õllele ainus mõeldav aseaine. Mina tegin oma valiku seetõttu, et nii õlu kui vein on kultuurmaailmas aastatuhandete jooksul käibinud, loomulikul käärimisel saadud ja seega usaldatavad joogid. Destilleeritud kanged (üle 18°) alkohoolsed joogid ehk „põletatud viin“ jõudsid Eestisse alles 17. sajandil, seega on inimorganismile kahtlane värk. Minu meelest lisaks ka vastiku maitsega ning võib tekitada pohmelli, sõltuvust, raskeid haigusi ja vigastusi, vaimseid häireid ja muid jubedaid asju.

Juba Kreutzwaldi „Wina-katk“ ja J. W. Jannseni ajaleheepistlid hoiatasid eesti rahvast ühemõtteliselt viina, mitte õlle või „magusa viina“ eest nagu veini tol ajal nimetati.

Kes eelistas varem õllele veini, selle elus ei muutunudki midagi. Tunnen selliseid inimesi küll. Või nagu kirjutab Chalice („Kunstiinimesed“ 2012): ”meenutan yht eksi/ olime poes/ tõstsin korvi kaks õlut/ eks pani õlled tagasi riiulile/ me joome ainult veini/ meie oleme kunstiinimesed”.

Kuna maitse üle ei vaielda, toon näiteks ka ühe tuttava, kelle menüüst moodustas varem olulise osa kaheliitriste plastikust õlleballoonide sisu. Tema läks üle viinale, sest kõige odavam poolik maksab nüüd ainult natuke rohkem kui üks „tünn“.

Pärast möödunud aasta 1. juulit võis poodide õlleriiulite ees alatasa näha nõutu näoga meesterahvaid. Vaatasid mõtlikult, lõpuks läksid kangema alkoholi riiulite juurde. Nüüd keegi enam õlle poole ei vaatagi, minnakse kohe alternatiivide suunas. Inimene on kohenemisvõimeline.

Juba sõna ”õlu” etümoloogia on paljutähendav, aastasadade pikkuse rahvastevahelise kultuurisuhtluse pärand. See on eesti keelde tekkinud samast tüvest kui meie lähematel Läänemere äärsetel naabritel: soomlastel, rootslastel, lätlastel ja leedulastel. Aga erineb näiteks sakslastest ja venelastest.

Tuttav läks üle viinale, sest kõige odavam poolik maksab nüüd ainult natuke rohkem kui üks „tünn“.

Et Jevgeni Ossinovskist on saanud Eesti õllekultuuri hävitamise personaalne sümbol, on loogiliselt välja kujunenud. Las ta siis olla, ehkki ühe inimese tahtest ei sõltu siin midagi. Me ei ela diktatuuririigis. Täpselt nii nagu Puma dresside kvaliteedi eest ei vastuta mitte see ameerika kaslane, keda firma logo kujutab, vaid suur hulk meile tundmatuid inimesi, nii ei lasu vastutus Eesti õllekultuuri hävitamises Ossinovskil. Võrdselt on selles ennekuulmatus sigaduses süüdi kõik võimukoalitsiooni kuuluvate parteide fraktsioonide liikmed – nii Keskerakonna, sotside kui IRLi ridadest. Kõik need, kes selle seaduse poolt hääletasid ning eestlaste põlise privileegi juua vabalt õlut omal maal jalge alla tallasid.**

Muidugi lõi õllekultuuri hävitamine Lõuna-Eestis elu rohkem segi kui Tallinnas. Neile on Läti lähemal ja sõidukulud väikesed. Võib öelda, et Ratase valitsus on asunud Läti piirist mitmekümne kilomeetri ulatuses surnud tsooni loomisele. Sest inimesed ei ela üksnes õllest, vaid ka õllekõrvasest. Aga kuna alkoholiga kauplemine moodustas üsna tuntava osa väikeste maapoodide kasumist, tuleb need poed nüüd kas kinni panna või hinnad nii kõrgeks ajada, et rahvas ise nendes ostmisest loobub. Hävitatakse kohapealne kaubandus ja koos sellega kogu kohalik elu. Aga mis siin ainult poodidest rääkida. Võrokeste tähtsaim suvine intelligentsi kokkutulek Kaika Suveülikool peeti möödunud suvel Lätis, Kornetis.

Ratase valitsus on asunud Läti piirist mitmekümne kilomeetri ulatuses surnud tsooni loomisele.

Õlu ei olnud rahvusjook ainult eestlastele. Suurimate õllesõpradena tuntakse Euroopas eelkõige sakslasi ja tšehhe. Mõlemas riigis hoitakse ja kaitstakse oma kultuuripärandit. Saksamaal on õlleaktsiis 9 ja Tšehhis 15 eurosenti liitrilt. Eestis 79*. Niisiis on Saksamaa valitsus umbes üheksa ja Tšehhi valitsus üle viie korra austavamad ja hoolitsevamad oma rahvuslike traditsioonide eest kui praegu Toompea vallutanud vaimupimedate kari. Ja kus on austust, seal on ka kvaliteeti. Seda jätkub muidugi ka Eesti õlletootjatel, toosama Africana oli isegi plekkpurgis heade maitseomadustega. Aga nautida saab seda mitte lähemal kui Mauritiusel. No ja õnnekombel ka Lätis.

Õlle valmistamine oli eesti rahvatraditsioonis pühalik ettevõtmine. A. H. Tammsaare ”Tõde ja õigus I”, XXVII peatükk: ”Kui siis ükskord see pidulik silmapilk kätte jõudis, et esimesest ankrust mindi õlut laskma, siis ei usaldatud seda talitust kellegi teise kätte, ikka läks Andres ise. See oli raske ja hingeline töö, sest pidi hoidma, et pulk käest ei lipsaks, muidu lendab hingeline õlu suure hooga ankrust kõik välja. Ainult pisut võis pulka paotada, nii pisut, et kannu tuli palju rohkem valget vahtu kui õlut ennast ning ninasse lõhna, lõhna, lõhna. Pidulik õllelaskmine oli ikka nagu külma duši võtmine – said oma jao käed, aga ei jäänud ilma ka silmad.”

Eesti kirjandusklassiku jaoks oli õlu ”hingeline”, st personifitseeritud nähtus. Keskerakonna ja nende partnerite jaoks oli see silmus meie kultuuriloo kägistamiseks.

Muidugi võib väita, et eeltoodud näites on tegu koduõllega, mida on oluliselt raskem maksustada. Hakaku eestlased uuesti kodus õlut pruulima ja kõik on jälle hästi. See oleks koalitsioonile muidugi pidupäev: saaks Eesti viia mitte ainult Aafrikasse, vaid ka ajas tagasi feodaalaega. Koduõlu, takused püksid ning hobusega kesa kündmine! Aga säärane ajaloo tagasipööramine oleks mitte ainult kultuurmaailmas pretsedenditu, vaid ka kapitaalne tehnoloogiline tagasiminek: koduõlle kvaliteet, eelkõige puhtus ei küüni iial suurtootmises saavutatavale tasemele. Seda teati meil ammu. Ega Hando Runneli rahvalik luuletus asjata kiida: ”Oi, külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu, kus parimad piigad ja pudeliõlu.”

Oskar Lutsu jutustuses ”Tootsi pulm” kuulavad ”tondid” üle Jorh Aadniel Kiirt, kes selles pulmas muude sigaduste kõrval ka õllevaadi kraani avas, nõnda et kesvamärjuke tilgatumalt maha jooksis.

”Miks avasid õllevaadi kraani? Ütle! Ma võin oodata natukene, aga palju ei oota ma kogunisti.”

”Mih-mih-mina põle midagi teind,” piriseb Kiir nutuselt.

Täpselt samuti vastaks praegune võimukoalitsioon, kui neile sama küsimus esitada. Jorh Aadnieliga ühendavad seda nii erakordne alatus kui punane pea.

Muidugi pole mõtet olukorda üle dramatiseerida. Õllekultuuri hävitamine pole kellelegi ületamatuks takistuseks ennast alkoholi abil lõõgastada. Valik on sama rikkalik kui varem, ainult hinnaloogika keerati pea peale. Jaanipäevaks endale õlut lubada eestlane enam ei saa. Aga soodsa hinna eest võib seda põlist püha tähistada näiteks šampusega. Soovitavalt Sovetskoje Polusladkoje.

Palju õnne, armas Eesti!

* Allikas: majandus24.postimees

** Vaata näiteks: Vladimir Sazonov, Andreas Johandi „Jook, mis on vanem kui leib“. Horisont 5/2014

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat igapäevastest ilmatarkustest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare