Vello Väinsalu: Külakogukonnad on kohaliku identiteedi kandjad



Peipsi järv, Peipsimaa külastuskeskus, Kolkja küla
foto: rein sikk

Möödunud laupäevasel Vabaerakonna korraldatud konverentsil “Valimisliitudega valimistele” tekkis veidi ootamatu diskussioon omavalitsuste suuruse ja kogukondade teemal. Kogukondadest räägitakse, aga unustatakse sageli täpsustada millisest kogukonnast. Kas on see külakogukond? Kasutades ainult väljendit “kogukond” kõnetaksime just kui kõiki võimalikke kogukondi. Sellepärast tasub olla täpne, leiab Vello Väinsalu.

Kuid isegi omavalitsuse identiteedist rääkides peab taas alustama kogukonna mõistest, siinjuures siis territoriaalselt kõige väiksemast üksusest ehk külakogukonnast. Sama kehtiks muidugi ka linna- ja linnaasumi kogukonna käsitlemisel.

Üks tänane Eesti vallajuht (Raasiku vallavanem Raivo Uukkivi) on tabavalt kirjeldanud: “…tegelik identiteet kujuneb isegi tänapäevase üleilmastumise tingimustes küla tasandil. …ei ütle keegi, et oluline on koduvald, ikka on oluline kodukant, mis tegelikult koosneb ühe piirkonna küladest, mille keskuseks on reeglina olnud kool. Ühe kandi identiteet kujuneb selle kandi külade traditsioonidest ehk kultuurist. Kandi piir ja valla piir ei pruugi üldse ühtida.”

Ajaloost teame, et vald on territoriaalselt kunstlik moodustis ja peamiselt on see olnud majanduspiirkond (mõis, hiljem külanõukogude nime all kolhoos, sovhoos…). Vallaks hakati mõisa piirkonda nimetama juba Rootsi ajal, seega siis juba 17. sajandil.

Seotud lood:

Kohaliku omavalitsuse üksusena moodustati vallad seoses pärisorjuse kaotamisega, ja 1866. aastani olid need ligi tuhat valda täielikult mõisnike kontrolli all, mil neid oli ca 1000. Esimene haldusreform 1890-ndatel vähendas nende arvu 400-ni.

1938. aasta haldusreformi tegemisel lähtuti sellest, et alla 2000 elanikuga valdu pole vaja ja selle järel jäi 248 valda ja 33 linna. Lisaks elaniku arvule markeeriti ära, et kaasaegsete liikumiskiiruste juures, aasta oli siis 1938, peaks vallakeskus olema ka kõige kaugema nurga elanike jaoks kättesaadavas kauguses.

Nõukogude ajal toimus taas majandusüksuste (kolhooside, sovhooside) piire matkides suur ümbernimetamine, mille tulemusel moodustus siis 641 külanõukogu ja 39 rajooni. 1980.-ndate lõpuks jäi nendest liitmiste tulemusel alles 192 külanõukogu ja 15 rajooni.

Ka praegused vallad on seega territoriaalselt vaid nende nõukogude ajast pärit moodustiste moderniseeritud tuletised.

Tagasi vaadates tekib küsimus, kas ja kuidas saigi siis üldse omavalitsuslik identiteet kujuneda? Kas lähtuvalt ajaloolistest mõisapiirkondadest või kolhoosidest/sovhoosidest?

Viimase 1000 aasta kõige püsivam külade ja kantide ühendus on olnud kihelkond – sõna päritolult siis liitunud ehk kihlunud külade ühendus.

Ajaloolise kihelkonna piires (ka kihelkondade arv kasvas 20.sajandi alguseks juba üle saja) kujunes välja ühtne murrak ja kombestik. Kihelkonda iseloomustasid nii riietus, rahvalaulud ja pärimused. Ka kultuuriline läbikäimine ja igapäevane majandustegevus kujunesid välja põhiliselt ühe kihelkonna piirides. Kirik kui kirjasõna tooja sai kihelkonna keskuseks ja kandis ka kõige kauem kihelkonna mõistet. Nii kujunes ka maarahval kindel identiteet. Ning ilma rohujuure-tasandil rahvusliku identiteedi kujunemiseta ei saa olla ka rahvusriiki.

Kaks kihistust – kultuuriline (kihelkond) ja administratiivne (vald/kohalik omavalitsus)

Oleme tänaseks olukorras, kus mõeldes mõistele omavalitsuslik identiteet, ei ole tulevikule mõeldes täiuslik ja jätkusuutlik lihtsalt juhuslikult kõrvuti asetsevad vallad liita – saades kunstlikud moodustised nagu nõukogudeaegsed Tallinna linnarajoonid, parem siis juba anda neile numbrid – näiteks rajoon nr 13. See on vägagi administratiivne lähenemine ja tuleneb pigem möödunud 25 aasta kogemusest, mitte ei vaata 25 aastat ettepoole. Ettepoole vaadates tuleks lähtuda hoopis teistsugustest ülesannetest kui juba toimunud maa- ja omandireform. Pigem tuleb vaadata neid väljakutseid, mis 25 aasta perspektiivis ees ootavad (elukeskkond, füüsilised ja virtuaalsed ühendused, haridus ning kommunikatsioon), ja neid ei saa ega ole ka mõistlik enam teha praegu kunstlikult moodustatavate valdade baasil, vaid selleks on vaja vaadata oluliselt suuremat pilti. Seda enam, et riigireformi käigus on kavas kaotada maavalitsused ja anda osa seniseid nende ülesandeid üle omavalitsustele. Etteruttavalt tõden, et saarlased on juba teinud ainuõige valiku.

Kui nüüd veelkord tulla tagasi kahe kihistuse kirjelduste juurde, siis on selge, et maakonna tasandil saab kultuurilise ja administratiivse kihistuse ühendada. Kui räägime kogukondadega (siin kasutan ilma eesliiteta terminit) koostööst ja nendega arvestamise vajadusest, siis see on pigem kultuuri küsimus kui lihtsalt administratiivne ja sugugi mitte ainult territoriaalne.

Ka ajalooliselt kujunesid maakonnad kihelkondade liiduna.

13. sajandi algul oli Eesti aladel 8 suurt maakonda ja 6 ühekihelkonnalist maakonda – isegi meie naabrid tunnevad eestlasi maakondade järgi: soomlase Virumaa järgi – viro ja lätlased Ugandi järgi – igaunija. Prof. Jüri Uluots on iseloomustanud maakonda kui omaette suveräänset, iseseisvat ja sõltumata “riiki”, siinjuures muidugi riik jutumärkides.

Kuidas edasi?

RIIK ei pea külakogukondade ja omavalitsusteed tegutsemiseks liigseid regulatsioone välja mõtlema. Suurtele, maakondlikele omavalitsustele võiks riigireformi tulemusena anda õigus ise otsustada madalama astme omavalitsusüksuste loomise ja nende toimimise korraldusliku poole kehtestamise üle.

Vähem oluline pole ka poliitilise konkurentsi avamine omavalitsuslikul tasandil, sealhulgas ka valimisliitudele, kui eri kogukondade maailmavaatelise ühisosa esindajale, suuremate võimaluste ja õiguste andmine.

Maakonna piirides omavalitsus oleks ka selge identiteediga arusaadav ja võimekas partner riigiga läbirääkimiste pidamiseks, nii rahastamise küsimustes kui ka omavalitsuse kanda jäävate ülesannete osas. Selleta ei saa luua ka toimivat omavalitsuste rahastamise mudelit.

Praeguse haldusreformi käigus loodi ka üks selline omavalitsus - Saaremaa, kuid tekkinud on päris mitu identiteedita rajooni: nr 13, 14 ja 15.

Lähenevatele valimistele mõeldes tahan ma pigem osaleda selge omapäraga omavalitsuse volikogu valimistel kui anda oma hääl identiteeditu omavalitsuse identiteedi- ja ideede kriisis vaevlevale volikogule.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare