President Vladimir Putin eitas raevukalt kahtlustusi, kuid maailma kõige suuremat kasumit teeniv firma müüb mõnele Euroopa Liidu liikmesriigile gaasi kuni 30% kallimalt, seejuures on kaotajaks just idapoolsete ja ainult Vene gaasist sõltuvate riikide tarbijad.

Microsofti võideti

Juba on ka Eestis neid, kes räägivad, et Gazpromi vastu ei hakka hammas niikuinii. Õnneks näitab Euroopa Komisjoni kogemus vastupidist – pea kõik ausa konkurentsi ja tarbijate kaitsmiseks ette võetud kohtuasjad on seni võidetud. Pikas kohtuvaidluses saadi võitu isegi tarkvarahiiglasest Microsoftist. Firma pidi maksma 1,5 miljardit eurot trahvi, kuna kuritarvitas oma võimu turul ja küsis selle abil tarbijate arvelt ebaõiglaselt kõrget hinda.

Euroopa Komisjon suudab oma tarbijaid suurfirmade eest edukalt kaitsta, sest aus konkurents on valdkond, kus Euroopa Liidu riigid esindavad end ühiselt.

Käitumine Gazpromiga näitab ka ühtse energiapoliitika tugevnemist Euroopa Liidu sees. Seni nautis Gazprom olukorda, kus Venemaa riigitulude seisukohalt ülioluline firma kauples gaasi vajavate euroliidu riikidega ühekaupa. Tulevikus saab Euroopa Komisjon tutvuda gaasilepetega enne nende sõlmimist ning see nõrgendab Gazpromi jõudu läbirääkimistel ja kaitseb Euroopa gaasitarbijaid.

Alustasin juttu Gazpromist põhjusel, et see on viimatine väga selge näide ülemaailmsete suurfirmade võimest sõita ühekaupa üle ka Eestist palju suurematest riikidest. Liiduna suudetakse aga Euroopa tarbijate huve palju paremini kaitsta.

Teine värske näide rahvusriikide ja suurfirmade suhetest on eelmisel nädalal Euroopa Komisjoni pakutud ühise pangandusjärelevalve ja tulevikus 27 riiki ühendava pangandusliidu loomine.

Minu Läti kolleeg selgitas ühise pangandusjärelevalve vajalikkust helilooja Raimonds Paulsi näitel. Pauls kaotas Läti Krājbanka pankroti tõttu miljon eurot. Läti panga viis põhja selle suuromanikuks olnud Leedu Snorase panga omanike kriminaalne tegevus. Läti pangandusjärelevalve kontrollis küll Krājbankat, kuid ei saanud õigel ajal teada Leedu emapanga raskustest.

Veel nõrgem on praegu kontroll suurte Euroopa riikide pankade üle, mis tegutsevad mitte kahes, vaid kaheteistkümnes riigis. Seega on hoiustajate huvides ühine pangandusjärelevalve, mis suudab kontrollida ka suurpankade tegevust ning omab tervikpilti Euroopa pangandusest.

Siit tekib loomulik küsimus – kui finantsinspektsioon kuulub Euroopa Keskpanga juhitud suurde võrgustikku, kas pole see jälle jupikese otsustusõiguse loovutamine? Esiteks unustatakse Eestis enamasti ära, et täpselt sama moodi annab panganduses oma rahvuslike institutsioonide otsustusõiguse ühistasandile 80 miljoni elanikuga Saksamaa, kus tegutseb üle 1800 panga. Reeglina käib ühisotsustamine just suurte riikide eneseuhkuse pihta ja seetõttu on paljud otsused sageli aastakümneid veninud ning Euroopa Liitu nõrgestanud.

On suur vahe, kas suhtuda ühisesse otsustusõigusesse kui millegi ära andmisesse või koos tegemisse. Toon võrdluse Eesti kaitseväest, kus ahjuga välitelgi püstitamiseks kulub kümnel kaitseväelasel koostöös kaks-kolm minutit. Sama telgi saab püsti ka üks inimene, aga selleks kulub osaval tegijal vähemalt pool tundi, kehvemal terve päev.

Teisalt unustatakse ära, et asju koos otsustades saab Eesti juurde sõnaõigust asjades, kus seda kunagi varem pole olnud. Näiteks üleeuroopalise pangandusjärelevalve puhul võimaluse kaasotsustada selle üle, kas on õigem toetada mõne riigi mõnd pankrotiohus panka või mitte.

Viimased aastad näitasid halastamatu selgusega, et Euroopa Liidu ja eriti euroraha kasutavate riikide vastastikune sõltuvus on nii suur, et mõne kaardil kauge riigi raskused tähendavad tagasilööke ka vastutustundlike Põhjamaade ja Baltimaade inimestele. Seetõttu on just rahanduse kordategemisel viimastel aastatel järjest tugevdatud riikide kontrolli üksteise käitumise üle ning suurendatud riikide ühiste otsuste osakaalu.

(Tugevam koostöö ühtib Eesti ammuse strateegilise huviga kuuluda võimalikult tugevasse NATOsse ja Euroopa Liitu.)

F-tähega sõna

“Läheme Euroopa Ühendriikidesse!” kutsus Maalehe ajakirjanik Alo Lõhmus juba juulis siinsamas üles. “Mulle meeldib euro ja ma ootan põnevusega Euroopa Ühendriikide kujunemist.”

Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso tulevikunägemus on palju tagasihoidlikum kui Maalehe ajakirjanikul. “Ma kutsun üles rajama rahvusriikide föderatsiooni. Mitte üliriiki,” ütles Barroso. “Tegu on liikmesriikidest koosneva liiduga, mitte liikmesriikide vastu pöördunud liiduga. Üleilmastumise ajastul tähendab riikide suveräänsuse ühendamine riikide tugevdamist, mitte nende jõu kärpimist.”

Häbi neile, kes oma rikutuse tõttu pidasid pealkirja lugedes f-tähega sõna ingliskeelseks roppuseks. Tegu on sõnamänguga, sest päev pärast Barroso kõnet oli Euroopa ajakirjandus täis nalju teemal, et Euroopa Komisjoni president kasutas avalikult head tooni eirates f-sõna.

Siinkohal mõeldi muidugi sõna “föderatsioon”, mis tekitas arutelu teemal, kui tugevasti ja kuidas peab Euroopa riikide tulevik seotud olema.

Loodetavasti tekib selline asjalik arutelu ka Eestis ning tipneb võimalikult palju kodanikke kaasates 2014. a europarlamendi valimistel. Mõistlik on läbi mõelda, milline on “rahvusriikide föderatsioon”, et see vastaks Eesti huvidele.