Venemaa piirid loksuvad meredel
Venemaa välispiiride vaatlemisel jääb silma üks huvitav seaduspära. Meredel ei kipu need kuigivõrd paigas olema. Milles asi?
Asusin lahti kirjutama Eesti-Vene piirilepingu teemat. Tuustisin selleks üles piirilepingu enda teksti, selle ratifitseerimise seaduse, vastavate arutelude protokollid Riigikogus, Tartu rahu, Venemaa-poolsed sõnavõtud antud teemal ja ei leidnud kuskilt pidepunkti. Mida lisada, millest poleks juba kümneid kordi räägitud?
Prooviks vaadata pilti laiemalt. Venemaa on maailma suurim riik maailma pikima piirijoonega, millest maismaapiiri kokku üle 20 tuhande kilomeetri. Seda jagab Venemaa Föderatsioon 14 riigiga. Vene-Eesti piir oma ligi kolmesaja kilomeetriga on neist pikkuselt kaheksas, kuid siiski lühikesevõitu.
Miks kulus piirileppe koostamiseks seitse aastat, selle allkirjastamiseks veel kuus? Millal jõutakse piirijoone reaalse mahamärkimiseni?
14 piirijuppi
Loomulikult võib neile küsimustele vastust otsides uurida n-ö jooksvaid tekste. Taoline sõnavehklus on suhteliselt ühetaoline. Üks väidab, et pall on teise poole käes ning teine põrgatab vastu.
Sestap pöördugem tagasi Venemaa piiride juurde. Nagu öeldud, võib selle jagada neljateistkümneks jupiks ning vaadata, kuidas on kulgenud piirilepete sõlmimine erinevate naabritega.
Kuid ka see ei anna asjast täit pilti, kuna loetelusse tuleb lisada veel ülemerenaabrid, alates kas või USA-st ja lõpetades nt Jaapaniga, kellega Venemaa pole siiani suutnud lõpetada Teist maailmasõda.
Kuigi lõpetama peaks siiski Kaliningradi oblasti probleemiga, mis tollesama Teise maailmasõja järel anti (Nõukogude) Venemaale ajutisele haldamisele.
Ma ei hakka lugejat koormama piirilepete detailse ülesloetlemisega. Selle asemel teen ühe üldistuse, millega pretendeerin teatud algupärale.
Venemaa välispiirid on enam-vähem korras tema maismaaosades.
Hoopis teine pilt aga avaneb, kui vaadata Venemaa merepiire. Piirilepingut USAga (Beringi meres) pole Venemaa siiani ratifitseerinud. Piirilepingust Jaapaniga juba rääkisime, formaalselt ripub asi õhus juba 1945. aastast, ehkki probleem ise on pikema ajalooga.
Liikudes idapiirilt allapoole, jääb järgmiseks ette Kaspia meri. Seda suurimat sisemerd jagab omavahel viis riiki, peale Venemaa veel Kasahstan, Turkmenistan, Iraan ja Aserbaidžaan. Kümmekond aastat pole lakanud vaidlused Kaspia merepõhja jagamise üle. Ehkki kõne all on kolm teemat - sõjaline, kalandus ja maavarad, on olulisim viimane. Suure potentsiaaliga energiavaramu vajab ju jagamist.
Musta mere ümber pole pilt parem. Ukrainaga käivad vaidlused Krimmi poolsaare kuuluvuse või Sevastoopoli mereväebaasi asjus, Kertši väina jagamine ning sellega seoses Aasovi mere staatus. Gruusiaga on merepiir paika panemata, rääkimata sellest, et Gruusia põhilises Musta mere sadamas Suhhumis istuvad piltlikult öeldes Venemaa väed, kaitstes Abhaasiat.
Läänemere olukord on meile ehk paremini tuttav. Eesti-Vene piirileppeid on ju tegelikult kaks, üks maismaa-, teine merepiiri kohta, sõlmimata mõlemad. Seetõttu pole seadustatud ka Eesti-Vene-Soome merepiiri kolmikpunkti. Venemaa soov viia siitkaudu läbi oma torujuhet pole küll justkui otseselt piiriteemaga seotud, kuid territoriaalvete ning võimalike piirimuudatuste kaudu siiski.
Veepiirid kui kalapaadid
Edasi põhja poole liikudes jõuame Põhja-Jäämerre, kus on seni korraldamata Norra-Venemaa merepiir. Arktika merepõhja jagamise ümber tõstetud lärm toob Venemaa piiritusse mängu sisse ka Taani, Islandi ning Kanada, lõpetades taaskord USAga.
Ring sai täis. Venemaa merepiirid loksuvad nagu kalapaadid laineil, nende paikapanemisega näib olevat raskusi. Suhtes merega näikse Venemaal olevat midagi sakraal-set.
Territooriumi, seda va maismaad, on Venemaal jagunud alati ning laienemisega pole probleeme olnud. Kuid tung meredele tundub olevat siiani veres ning igasugused katsed piirata neid püüdeid ärritavad tõsiselt. Piir aga piirab.
Kas ehk selles tulebki otsida probleemide tegelikku põhjust?