Vihterpalu needus


Tõepoolest hea, et möödunud laupäeval puhkenud Vihterpalu metsatulekahju ei ulatunud elamuteni. Tuul oli tol päeval väga tugev. Metsatulekahju kustutajad said tunnistada, kuidas tuli pöörase kiirusega levis üle sadade hektarite metsamaa.

See on kurb nagunii, aga eriti kurvaks teeb, et põleng puhkes ajal, mil metsas on tõeline lastetuba. Lindudel on pesitsusaeg ja paljud metsloomad on just toonud ilmale oma järglased. Tulekahjupiirkond, mis suures osas jääb Läänemaa Suursoo maastikukaitsealale ja on üsna inimtühi, on seni olnud rahulikuks elupaigaks paljudele loomadele ja lindudele.

Looduskaitsjad, kes on hakanud üle vaatama tules kannatanud metsaosasid, on juba leidnud esimesi söestunud lindusid. Näiteks maaspesitseja tedrekana, keda ka tuli ei suuda sundida vastkoorunud poegade juurest lahkuma... 850 hektarit tuld on suur õnnetus mitmes mõttes.

Ei saa ütelda, nagu poleks midagi tehtud õnnetuse ärahoidmiseks. Riigimetsa Majandamise Keskus on just samasse piirkonda paigaldanud Eesti esimese tulevalve videosüsteemi. Vihterpalu kanti loetakse metsakoosluste poolest Eestimaa kõige tuleohtlikumaks piirkonnaks.

Ka õnnetuse peatamiseks on palju ära tehtud. Päästeamet on viimaste aastate metsa- ja rabatulekahjudest saanud vilumuse, mida Vihterpalus oskuslikult kasutati. Lausa üllatav ja kiiduväärt, kui palju on tänapäeva Eestis omakasupüüdmatuid vabatahtlikke, kes nüüdki päästetöötajatele appi tulid.

Seotud lood:

Selle kõige juures on siiski üks väga nõrk koht. See ei ole riigimetsa videovalve, mis mõne rõhutuse järgi justkui tulekahjust teatamisega hiljaks jäi. Väga hea, et esimesed teatajad olid põlengu alguspaiga läheduses viibivad puhkajad. Videosüsteem fikseeris õnnetuse kaks minutit hiljem.

Kitsaskoht on tegelikult hoopis nende inimeste peas, kes väga tuulise ilmaga looduses lahtist tuld teevad või näiteks ka kustutamata suitsukoni metsa alla viskavad. Nüüdse põlengu puhul ei ole veel jõutud täpselt selgitada põhjustajat, aga suur tõenäosus on, et see oli inimene.

Looduses on üks liik, metsakuklased, kes suudavad põlengu üle elada tänu sellele, et nende pesa maa-alustes osades on tardunud olekus varuisendid, kes häda korral sipelgakogukonna hukkunuid asendavad.

Meil, inimestel, selliseid tagavarasid ei ole, mistõttu peaksime seda targemalt tegutsema. Kui vaadata päästeameti statistikat, ei paista seda tarkust kusagilt. Võimalik, et kiire linnastumine on looduses käitumise oskusi hoopis kahandanud.

Kuni tarkust peas pole, on vaja järelevalvajaid. Looduskaitsesüsteemis on pigem rahanappus ja riigimetsas on ees suured ümberkorraldused, mis just kohalikku maastikku läbi ja lõhki tundvate inimeste töökohti kaotab.

Maaleht arvab, et nii kaua, kuni nii suured tuleõnnetused juhtuvad, ei tohiks riik kokku hoida looduses liikuvate teadjate inimeste töökohtade arvelt. Pigem oleks neid töökohti juurde vaja.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare