Võidavad kõik – esialgu
Tuleb välja, et eestlased on mitte ainult laulurahvas, vaid ka tantsurahvas. Kuidas muudmoodi seletada, miks igal pühapäevaõhtul üle saja tuhande eestlase end teleka ette võistlussaadet “Tantsud tähtedega” vaatama asutab. Ja mitte ainult vaatama, vaid ka tulihingeliselt kaasa elama.
Selle asja ümber on kära rohkem olnud kui Vabadussamba püstitamise, palgakärbete või mõne muu “ebaolulise” sündmuse ümber. Anu Saagimi juhitud meelelahutusportaal elu24.ee selle pealt vist sügishooaja üldse üle elabki ning Mart Juur ja Peeter Oja ei pea värske materjali puudumise pärast palju muret tundma.
Tekib palju küsimusi
Formaat iseenesest on õilis – telefonihääletustelt kogunev kopsakas summa läheb heategevuseks, pooltuntud inimesed saavad väheke rohkem tuntuks, tundmatud saavad korra telekasse ning need mõned tähed, kes sinna sisse eksinud, saavad oma eksponeerimisjanu toita.
Ühesõnaga – kõik võidavad, esialgu. Ühest hetkest hakatakse aga ükshaaval kaotama. Siinkohal jooksebki minu mõistus natukene kokku ning tekib palju arusaamatusi ja küsimusi.
Olgu, kui kõik jõu- ja ilunumbrid on esitatud, annab mingil määral võib-olla professionaalne kohtunike seltskond hinded. Üks paneb hinde poognate ja sirutuste täpsuse eest ning teised kaks hindavad jumal teab mida.
Mina olen aga aru saanud, et kohtunikelt peaksid tulema just professionaal-sed hinnangud ja selle põhjal ka punktid. Inimesed kodudes hindavad siis kõike muud, mida hinnata kannatab.
Tavaline televaataja nagu mina ei tea üldjuhul võistlustantsu reeglitest ja hindamissüsteemist mitte tuhkagi. Ühes saates oli küll kohtunikuks jõumees Argo Ader. Ta oli napisõnaline, aga asjalik, teadis iga kord lihasgruppidest ja muust säärasest rääkida – tema antud punktid mõjusid ausana. Tants on ju ikkagi sport ja Aderi-sugused mehed kindlasti asjakohased.
Lauri Pedaja seevastu on juuksur ja peale hõiskamise “Super! Fantastiline!” ta seni eriti võimeline pole olnud. Tubli tükk asjatundmist on žüriist kadunud koos vanameister Ants Taelaga.
Mille järgi annab kodus oma hääled televaataja? Osalejate kuulsuse ja sümpaatsuse järgi, mis on juba ammu enne saadet välja kujunenud. See teeb selle saate üsnagi etteaimatavaks. Rahva lemmikud nagu Getter Jaani ning Jan Uuspõld on tõmbenumbrid, kes venitavad ilma igasuguse kahtluseta detsembrisse välja.
Kui üldse mingist staari staatusest või kvaliteedist rääkida, siis nende puhul võib seda tiitlit “täht” kasutada. Üks on särav multitalent ja visiitkaart Eurovisioonil. Teine aga juba ammu end ajalukku kirjutanud huumorimees, kes oma näitlejameisterlikkusega on suutnud tõelist John Travoltat teha.
Tähtede põud
Kõigest hoolimata on see saade end ammendamas – kui juba kooliõpetaja mängu tuuakse, siis on see märk tähtede põuast. Kui oleks minu teha, siis vooliksin seda formaati pisut. Igasuguste lauljate ja muude kollaste ajakirjade nägude asemele tooksin tõelised megatähed – poliitikud, prokurörid, ärimehed ja muud nööritõmbajad.
Professionaalsed tantsijad kaotaksin ära, paneks need pintsaklipslased omavahel kepsu lööma. Vaat siis alles saaks tõelist poliitkino! Ja see võiks viia millegi palju suuremani, kui me ette kujutadagi oskame.
Eestlasi laul ehk enam ei huvitagi. Seda näitas viimase öölaulupeo läbikukkumine ja fakt, et tantsusaatest saadeti esimesena koju lauluema Veronika Portsmuth. Kui kord tegime algust Eesti vabaks laulmisega, siis nüüd astuks sammu edasi, tantsiks näiteks Tallinna vabaks, Petseri tagasi Eestile ja hääletustest saadud raha läheks eelarveaukude lappimiseks.
