Võitlus pimedusega
Miks vajub Eesti üha sügavamale müütide sohu, miks Kreutzwaldi algatatud rahvusromantiline Kalevipoja idealiseerimine on asendunud ekspressionistliku sortside sildistamisega ja nõudmisega neid hävitada? Juhtusin ühest populaarsest eraraadio saatest kuulma, kuidas kolm arvamusliidrit kutsusid käivitama Eestis midagi sarnast nagu 1924. aasta 1. detsembrile järgnenud terrorilaine. Nende meelest tagavat riigile tõelise julgeoleku vaid massilised mahalaskmised ja sunnitööle saatmised. Ajendiks 2007. aasta aprillirahutused, mille väidetavad korraldajad mõisteti esimese astme kohtus paljude "tõsieestlaste" meelepahaks õigeks.
Kas tõesti peaks õigusriigi asendama nende meeste haiglase aju sünnitisega, müüdiga võitlusest üha uusi päid kasvatava Vene Hüdraga? Missuguses Euroopa terve mõistusega tsiviliseeritud riigis oleks kümneid ja sadu kordi suuremate meeleavalduste puhul rakendatud ligilähedaseltki selliseid meetmeid?
Tühisest sädemest plahvatas Balkani püssirohutünn
Meil kõigil on veel üsna hästi meeles Balkani verine konflikt. Oli vaja vaid üsna tühist sädet, mõne poolhullu poliitiku meeltesegaseid ütlusi, et Balkani püssirohutünn plahvatama panna. Nüüd pakuvad aga meie "arvamusliidrid" seda uurimisorganite õiguslikult ning sotsiaalselt käpardlikku tegutsemise saagat samasuguse "haiguste ravina" kogu Eesti ühiskonnale. Kui see pole vaenu õhutamine, mis siis veel?
Olen püüdnud taibata, kus on sellise pimeduse ja kurjuse jõudude kummardamise juured. Miks läheb suurele osale meie varem nii mõistlikust rahvast peale näiteks idanaabri tegevust suuresti demoniseeriv hoiak? Miks ei suuda me kriitikavabalt näha Kaukaasia kriisi või viimase gaasikriisi globaalset tausta ja sündmuste objektiivset käiku?
Vitsamehed Riigikogus ja soolapuhujad eliidi kodudes
Seletus võib olla selles, et kogu meie rahvas on viimaste aastakümnetega vajunud üha sügavamale vaimse pimeduse sohu, loobunud teaduslikust maailmavaatest ning hüljanud materialismi alustõed. Kahjuks annab just pimesi, teatava haiglase ebausuna omandatud (subjektiivne) idealism sarnaseid väljundeid, nagu tänases Eesti ühiskonnas näha võib. Ka meie (vaimne) eliit otsib abi soolapuhujailt, sisustab kodusid feng shui "spetsialistide" abil ning lülitub massiliselt kuuldele, kui räägitakse järjekordsest UFO-rünnakust või Nostradamuse tõlgendusest.
Isegi Riigikogu ja rahandusminister lasevad vitsamehed oma tööruume uurima ja tõenäoliselt korrutustabelitki mittetundvad numeroloogid annavad leheveergudel kergeusklikele nõu oma elu korraldamiseks. Siis pole mõtet imestada, et rahvas usub pimesi võimumanipulaatorite ja selleks seatud ajaloolaste loodud müüte minevikust ning on valmis loopima kividega surnuks mis tahes sisemaise deemoni (näiteks "punaprofessori"), keda vaimupime peavoolumeedia on nende ette lõhkirebimiseks visanud. Ja kogu seda mängu juhivad need tegelikud pimeduse jõud.