Hannes, kuidas on möödunud sinu suvi?

Suvi on olnud rõõmsalt töine. Kuna suur osa saateid algab ju sügisel, siis on suvi kujunenud pigem nende ettevalmistusperioodiks. Varsti algavast seriaalist on aga nii mõnigi saade juba salves ja ülejäänu ootab ärategemist.

Nii et puhkust jäi oodatust vähemaks. Isegi jahilkäimisi?

Jahile ei ole tõesti olnud mahti minna. Just mõne päeva eest jõudsin tagasi Itaaliast, perega puhkuselt. Sai mõneks ajaks sinna põgenetud, et abikaasa sünnipäev ainult pereringis vastu võtta. Ja püssi ka kaasas ei olnud.

Talvel nägime sind kuusaates "Q". Kas seegi läheb tänavu sügisel edasi?

Kahjuks mitte. Seda tüüpi jutusaadet tahtnuks telekanal tihedamini kui kord kuus.

Aga kui seda eetris tihedamini ilmutada, hakkaks see ehk segama teisi enam-vähem sarnaseid saateid. Siis olekski igas kanalis mingi jutustav meesterahvas ja asi kisuks liiga n-ö ülenoppimiseks.

Seega läheb lahti täiesti uus asi. Ehk räägid sellest lähemalt?

Augusti teisest poolest läheb lahti jah. Pealkiri on võrdlemisi intrigeeriv, eriti kui tuletada meelde üht Dumas' paksu raamatut, pean silmas "20 aastat hiljem". Just sellist nime saatesari kandma hakkabki ja minule on antud saatejuhi roll.

Olen tänaseks elanud 40aastaseks - täpselt poole oma elust ENSVs, teise poole jällegi vaba Eesti kliimas. Nii et mingi risttee või ukselävi on see kõik ka minule.

Ma ei pea end küll mingiks tolle aja tegijaks, aga distantsilt vaadates oskan ehk mäletada. Samuti olen palju jälginud, mis siin 20 iseseisvusaasta jooksul on toimunud.

Tuleta pisut täpsemalt meelde ka iseennast 20 aastat tagasi, seega 20aastasena.

Õppisin sel murrangulisel ajal õnneks kõrgkoolis. Kui sinna astusin, oli õppeainete hulgas veel näiteks parteiajalugu, kooli lõppedes lehvisid igal pool aga juba sinimustvalged, seega oli see ka sisulise hariduse omandamise poolest pöördeline aeg.

Olin siis Tallinna poiss ja üksjagu tolleaegseid pöördelisi sündmusi said alguse ka Kuku-klubis, kus ma noore nolgina tihti nurgas istusin ja suurte tegijate juttu ning arvamusi kuulasin.

See koht oli siis suurtest mõtetest heas mõttes täis suitsetatud. Minu jaoks oli see õppimise aeg. Hoidsin silmad-kõrvad lahti ja leian, et taeva abiga oli see aeg mulle harivam kui nii mõnigi kool.

Kas sa uues saates mõne jõupoolega liialt erapoolikuks minna ei karda? Peavad ju nii mõnedki just ennast kogu meie õnne ja vabaduse sepistajaks.

Ei, seda hirmu ei ole. Kui räägin ühtede tegijatega, eks nad peavad mind sel hetkel oma paadis olijaks, teised hiljem jälle nende poolehoidjaks.

Inimeste valiku puhul olen võtnud kriteeriumiks selle, et tänapäeva televaataja peaks nende nimesid n-ö une pealt teadma. Lisaks muidugi nende inimeste tolleaegsed tegemised või, mis teinekord tähtsamgi, tegemata jätmised.

Ehk tood mõne näite, keda oma saatesse kutsud.

Tegemist on eri põlvkondade esindajatega. On selliseid, kes 20 aastat tagasi veel teletupsusid vaatasid, ja on ka neid, kes toimunus vähem või rohkem kaasa lõid.

Juba on salvestatud pikk jutuajamine erakordselt huvitava mehe Eri Klasiga. Ta räägib ja meenutab möödunud aegu väga värvikalt ning mul on juba praegu kahju, et ma ei saa temaga pikemat sellelaadset saadet teha, lausa teleseriaali.

Loodan südamest, et see kunagi teoks saab, aga siis hoopis teise pealkirja all ja teistmoodi ülesehitusega.

Peale Eri Klasi olen rääkinud ka kirjanik Andrus Kivirähkiga, kelle panust praegusesse eesti moodsasse kirjandusse ei saa kuidagi alahinnata. Ta ei ole mitte ainult produktiivne, vaid ka omas kindlas kvaliteedis.

Eriti palju nimesid välja käia ei tahaks, las mõni asi jääb põnevuse mõttes ka saladuseks. Igas saates võiks olla näiteks kolm juhtlõnga, mis siis patsiks kokkupunutuna annaks saatele selgroo. Rääkigu minu vestluskaaslased siis küll igaüks oma juttu, aga nad räägivad ju ühest ja samast asjast.

Tolleaegne eesti ühiskond oli ju mõnevõrra rohkem polariseerunud, pean silmas seekordseid aktiivseid iseseisvuse vastaseid. Kuidas nendega on?

Kui kõiki tolleaegseid küsitlema hakata, võiks selle sarja aastapikkuseks venitada. Aga kanal eeldab saatele parajat stiili ja vurtsu. Heietamiseks ei saa seal väga minna, asi peab olema tehtud tihedalt.

Pealegi ei mäletagi tänapäeva vaataja mingeid venemeelseid vastuseisjaid, osa neist on ju surnud ka, kui Interrinde kaake meenutada.

Kui pikk üht õhtut täitev saade tuleb?

Üks saade on ühtejutti oma poolteist tundi pikk. Eks sinna vahele mahu muidugi reklaamid ka. Kokku seitse saadet. Esimene saade on järgmise pühapäeva õhtul kell 20.35, pärast "Suvereporterit".

Sina oled saatejuht, aga kes veel meeskonnas on?

Küsitlen küll üksi, aga meeskond on mul ikka taga.

Üks noor ja õppiv tütarlaps Maarja Pakats on suureks abiks, lisaks tohutu tutvusepagasiga kogenud toimetaja Ingrid Veidenberg.

Toimetaja ja produtsendi rollis on vana tegija Olavi Paide, režissöör on Jaanus Nõgisto. Nii et seltskond on tasemel ja minu jaoks väga meeldiv.

Kui "20 aastat hiljem" juba päris valmis on, mida kavatsed edasi teha?

Kui vihm meile jälle kallale tuleb, on mul üks tõsine südamesoov selle vihma eest kuhugi soojemale maale põgeneda, kas või Aafrikamaale. Olen selle kandi fänn.

Jõudu igal maal!

Aitäh sulegi!


“20 aastat hiljem”
- Saatesari heidab pilgu 20 aasta tagustele sündmustele.
- Kokku on seitse poolteisttunnist saadet.
- Esimene neist jõuab Kanal 2 eetrisse pühapäeval 21. augustil kell 20.35.
- Toodab produktsioonifirma Ruut.
- Saateid juhib Hannes Võrno.