400 rida regilaulu kolis Toompeale
Viru Säru sarnaste üritustega on nii, et seal jagunevad inimesed kaheks. Nendeks, kes tunnevad ennast nagu kodukülas, teavad isiklikult pea kõiki osalejaid ja mäletavad lõbusaid juhtumeid kümne aasta tagant. Siis on inimesed nagu siinkirjutaja, kes on seesugusest asjast küll kuulnud, kuid kel pole siiani kuulsale Lääne-Virumaa folkfestivalile asja olnud.
Siiski pole sest suuremat muret, kuna rahvariided selga tõmmanud särulised on jutukad - kohe kui lõpetavad imestamise, et kas tõesti on veel keegi siin esimest korda, räägivad lahkelt, et varem on koos käidud Vihulas ja Palmses.
Rikkus ei anna häbeneda
"Tegelikult toimub meie festival sel aastal ikka Järvamaal," tunnistab peo kunstiline juht Igor Tõnurist. Jäneda on nimelt ajalooline Ambla kihelkonna osa, kuid pärast kolme aasta tagust ühinemist Tapa vallaga kuulub ta Lääne-Virumaale.
Kunagi kuulus ka Tapa ise Järvamaale, kuid ajad muutuvad ja nüüd on Lääne-Viru maavanemal Urmas Tammel põhjust küll toeka sinise kuuega Musta Täku Talli ees patseerimiseks. Tema vest läigib ja särab päikese käes kui puhas kuld.
"Spetsiaalselt tellitud ja täna esimest korda seljas," annab maavanem aru. Kuldselt helkivad vestid lähevad siin kümnesse - XI Viru Säru on kõige saba ja karvadega pühendatud Rahale.
"Rikkus ei anna häbeneda," kiidab Tõnurist avakõnes ja näitab eemalt-kaugelt isiklikku suurt hõbedast kodarraha. Esinejate reast kalpsab seepeale välja neiu, kes tõstab kurgu alt veel suurema, keskmise pannkoogi mõõtu raha. Vaadatagu!
"Näe, kus rikas tuli välja," nöögib Tõnurist ja julgustab kõiki osalejaid panema välja kaabud ning küsima laulu-tantsu eest julgesti tasu. Ise lisab veel mokaotsast juurde, et raha viib hinge.
Hiljem rõõmustab peakorraldaja ja rahateema väljamõtleja Ello Odraks kangesti esinejate värvikate kavade ning valmiduse üle mütsi ja avatud pillikohvriga ringi käia.
"Iga teema ei hakka tööle," selgitab ta. "Aga rahast on meie folklooris nii palju juttu, et selle kohta oli esinejatel ka kerge materjali leida. Ja kui palju siis võib näha eestlast, müts käes, ringi käimas?"
Häbelikumatele on korraldajad valmis seadnud Vaesuse lava, kuhu võib igaüks esinema minna, kuid aja edenedes lähevad särulised nii julgeks, et pea igal nurgal tinistab mõni esinemisest vaba kapell kannelt või laulab niisama. Müts aga kogub kenasti kõlisevat.
Et kava kohaselt käib tegevus viiel laval korraga, on kogenematul särulisel kaunis keeruline vaatamiseks valikut teha. Esinejad lähevad sinna, kus neid varsti lavale oodatakse ja ülejäänud kõmbivad lähima pillihääle suunas.
Kadrina Tammede esinemist oodates on aega rahvast vaadata.
Mõisa poolt tuleb õbluke neiu. Algul tundub, et ta veab üksi mingit lauda süles. Aga ei - see on hoopis jalgadega kannel. Teiselt poolt tuleb teine neiu, kes tarib suurt akordionikohvrit.
Kolmandalt poolt liginevad apelsinikarva seelikutes Muhu naised, nemad ei tassi midagi. Istuvad mauhti! pinkidele ja üks, kellel on õnnestunud hankida kaks suurt säru plakatit, ajab neid kõrvuti rullist lahti, et kas ollakse ikka õiges kohas.
Muhulastel on uhked kingad, millele keegi tubli kingsepp on juurde õmmelnud tikandiga lapatsid. Jalavarjud näevad nii tugevad ja kindlad välja, nagu oleks nad jalga ehitatud - hakka või kohe läbi Väikese väina Saaremaa poole astuma.
Ungari naised seevastu on lahtise kannaga kergetes jalatsites. See ei takista neil seelikuserva värvlini lehvides hööritada ega hüpelda. Üks neiu hoiab tantsides koguni suurt pudelit pea peal.
Mehe kaabu kandku õllekapa raskust
Ilma ja inimesi näinud Igor Tõnurist teab rääkida, et see olla madjarite maal kuulus tants. "Meil tantsisid mehed vanasti täis õllekannuga. Kaabud olid siis tugevad ja kann pandi kaabu peale seisma, olen ise ka proovinud, saab küll," kinnitab ta.
Kuid ka kodumaistel pillimeestel jagub särtsu - kui Lahemaa rahvamuusikud Rahalaval oma lõõtsad pikaks tõmbavad, ruttavad tantsuplatsile ka need, kel veel hetke eest seda mõtteski polnud.
Mõisas on esinemas nooremad muusikud. Parasjagu seisab rahva ees lastekapell Lustpill Tamsalust. Siin kaotan ma südame - nii kiired on neidude sõrmed kanneldel ja nii kena üks väike poiss, kellel vaid peanupp pilli tagant välja paistab.
Rahvamuusikas kogenematuna pole mul vähimatki aimu esituse filigraansusest või pala raskusest, aga ma kuulan naha ja kõrvadega korraga.
Kahjuks saab esinemine peagi ümber, taas haaravad neiud sülle oma jalgadega kandled (kui sellel pillil on mingi teine nimi, siis võivad teadjad mulle seda lahkesti öelda) ning kiirustavad minema.
Nüüd seavad nad oma pillid üles mõisa lähedal ja alustavad tegevust etteantud teemal ehk avavad pillikohvri annetuste kogumiseks ja löövad mängu lahti.
Mõisasaali uksest pressivad end sisse tütarlapsed toekate kontrabassidega ja teised tavaliste kandletega, mis toetatakse põlve peale.
"Meie oleme..." alustab Kose Pillipiigade juhendaja Juta Helilaid, kui krapsti! hüppavad üles kaks viiulitega palmikukandjat ja kiirustavad ukse poole.
"Kuhu te lähete?" jahmub juhendaja.
"Välja, inimesi kutsuma," seletavad palmikukandjad ja panevad ajama.
Kas nende lobeda jutu ja rõõsa jume peale või muidu, aga peagi on kohal punt uhkete mütsidega kreeklasi, kes esireas istet võtavad. Ja kui noored alustavad suure mürinaga rahapolkat, tuleb vaatajaid veelgi.
Viiemeetrine regilaul kolib Riigikogu raamatukokku
Laupäeva õhtu ühe naelana lauldakse Jäneda mõisapargi Rahalaval täies mahus ära regilaul "Viru regi", mille särulased on võtnud nõuks Eestile sünnipäevaks kinkida.
Laulu tarbeks saatis 650 inimest kõikjalt Eestist kokku 6500 rida värsse, millest sai 400 reaga regilaul, kus sees seigad nii Eesti kui Virumaa ajaloost. Esimest korda kanti regi ette 24. veebruaril Rakvere kirikus.
Eesti riigi nimel Jänedale kingitust vastu võtma tulnud Ene Ergmale meeldib laul väga. "See tekst on nii hea, et muulased võiksid pärast "Viru regi" läbilugemist rahulikult kodakondsuseksamile minna," leiab ta ja lubab viiemeetrisele paberile käsikirjas kantud teksti Riigikogu raamatukokku hoiule viia.
Tasapisi hiilib ligi juuliöö. Pika päevaga on särulistele ilmselt energiat juurde kogunenud, sest Musta Täku Tall ei taha jalakeerutajaid ära mahutada.