50aastane Paduvere mees on kirjutanud 50 raamatut
Olen kogu elu elanud Paduveres,
sellest tuleb lahutada vaid kaks aastat sõjaväeteenistust Krimmis ning arvukad komandeeringud suurvõistlustele.
Elan oma ema sünnitalus Pere-Reinul. Talukoha ostis minu ema vanaisa Mart Ermann, kunagine vallavanem ja ravitseja, Kärde mõisalt päriseks 1886. aastal. Talumaja, kus olen kasvanud ja kus elab minu pere, ehitas Reinu Mart aastal 1906.
Õnneks on Paduvere praegugi elujõuline küla, kus tuled akendes põlevad ja suveõhtutel tehakse kõvasti sporti, tihtilugu pimedani välja.
Meie talust on ikka kaugele tööle käidud,
vanavanaisa Mart käis tohtri ja ravitsejana Tallinna vahet, paaril korral kutsuti teda isegi Peterburisse. Vanaisa Johannes töötas Tallinnas, oli firma Paulsen müügiesindaja ja kavatses 1920. aastate keskel lõplikult pealinna siirduda. Nõmmel oli juba majagi valmis vaadatud, kuid siis ütles 42aastase mehe süda üles.
Vanaema jäi nelja lapsega ligi 70ha talu pidama, onud ja tädimees said II maailmasõja algul 31. juulist 2. augustini otsa kolme päevaga: sportlane Otto suri vähki, teised tapeti venelaste poolt.
Kodust Tallinna olen tööl käinud 21 aastat,
alates 1987. aasta sügisest, mil Maaleht sündis. Ega see nii lihtne olekski, kui hea naine Ülle ei hoiaks kodus tuld pliidi all.
Nüüd on ka tütred juba laia ilma minemas: Kadi töötab Tartus arstina, Lise-Lotte õpib Pariisis õigusteadust ja pesamuna Sandra Tartus Miina Härma gümnaasiumis.
Ma pole kunagi kodunt lahkuda tahtnud,
esiteks juba sellepärast, et looduse, põldude, huntide ja karude keskel asuvast Paduverest saab jõudu, mida linn ohtralt tarvitab.
Kui ei oleks sellist kodu ja küla, poleks kindlasti sündinud ka spordiraamatuid. Ja teiseks ei mahuks kuhugi mujale ka minu raamatukogu ning arhiiv, mis nüüdseks on vallutanud mitmed toad.
Kooliteed alustasin Vaimastvere 8klassilises koolis,
seejärel käisin Jõgeva keskkoolis, kus mu spordiajaloohuvi suunas haruldane ajalooõpetaja Eino Veskis. Hiljem asusin Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppima eesti keelt ja kirjandust, seda kaugõppes, sest samal ajal alustasin rajoonilehes Punalipp ajakirjanikutööd. Kõrgkool jäi lõpetamata, sest 1982. aasta kevadel tuli Vene sõjavägi vahele.
Emalt-isalt olen kaasa saanud
austuse Eesti ajaloo ja kodu vastu. Kuigi isa oli paarkümmend aastat kohaliku kolhoosi esimees, oli meil kodus ikka aukohal Eesti Vabariigi aegne, toona keelatud kirjandus. Püüdsin seda kogu ka ise täiendada. Nii õnnestus veel Brežnevi ajal osta 10 rubla eest Vabadussõja ajalugu.
Hiljem tegin teoks ühe suure unistuse - hankisin endale Aleksander Antsoni Berliini olümpiaraamatu. Selle saamise nimel loovutasin Eduard Taska 1935. aasta nahkköites "Kalevipoja". Aga kaup oli seda väärt.
Ema uuris ja kirjutas aastaid suguvõsa ajalugu,
andis juttude kaudu edasi ka oma venna Otto Erimaa spordilugu. Ta oli igal võimalusel, eriti just spordiülekannete puhul, Nõukogude Liidu vastu, sest oli noore neiuna palju kannatanud. Varises ju Eesti riik kokku siis, kui ta oli 16.
Minu isa jahtis aga KGB, saates majandisse tööle ka koputajaid. Siiski suutis isa rasketest aegadest puhtalt välja tulla.
Isa rajas keelitustest hoolimata muuseumi,
kui ta aga aastal 1992 lahkus, polnud enam muuseumi hooldajat. Jätkasime isa tööd ise ja nõnda ongi minul ja mu perel nüüd talumuuseum. See on Eesti üks esimesi eramuuseume, sündinud 1993. aasta talvel.
Kahjuks on muuseumi jaoks aega vähe. Pigem oleme püüdnud seda korras hoida, seal suveüritusi teha ja natuke siiski ka arendada.
Muuseumi juurde kuuluvad ka spordiväljakud,
tublisti amortiseerunud staadion, väike jalgpalliväljak ja tenniseväljak. Mängijaid jätkub lähedalt ja kaugelt. Tennisemänguks tuleb isegi aeg broneerida.
Kodu juures on mul suur jalgpallistaadion, kus kohalik meeskond suvekuudel mängib ja kus septembris toimub turniir Paduvere Cup. Lisaks on siin rannavolle plats ja tiigil peal valgustus, nii et talvel, kui külma on, saame uisutada ja hokit mängida. Varaseim hooaja algus oli aastal 1977, mil korraks saime jääle 18. oktoobril.
Paduvere seltsielu koosnebki suveüritustest:
jaanipidu, konverents, Tennis Open, Otto Erimaa mälestusvõistlused, teatriõhtu. Neid nimetatakse vahel Paduvere päevadeks. Külavanemat meil pole ja seda pole vaja ka läinud, sest asju tuleb korraldada, olenemata tiitlist.
Ka tulevikus jääb elu Paduveres kindlasti püsima. Tütar Sandra ja Aru talus elav, praegu Sydney kõrgkoolis õppiv Aire Olesk tahavad hobusekasvanduse tõsiselt käsile võtta. Ning ka spordiväljakud jäävad kindlasti alles.
Sport on mind huvitanud päris varasest east,
korraldasin endale üksi võistlusi ja tegin reportaaže. Eeskujuks olid kettaheitjast onule Otto Erimaale kuulunud sõjaeelsed Eesti Spordilehed. Kapist leitud ajalehed olid nii põnevad, et viisid une.
Onu mälestuseks hakkasin korraldama võistlusi
1969. aastal, kui olin kümnene. Võistles peale minu neli sugulast. Mõned aastad heitsime omavahel, siis muutus konkurents ebahuvitavaks ja võistlus lahtiseks. Tänavu toimus jõuproov 40. korda ja kaasa tegi ka Pekingi mängudeks valmistunud Mihkel Kukk.
Oleme Paduveres korraldanud kõikvõimalikke turniire jalgpallis, jäähokis, võrkpallis, males jm. Nüüd, kui noorem tütar Sandra tegeleb ratsutamisega ja meil on kaunis hobune, võiks ratsavõistlustele mõtlema hakata.
Sporti teen nüüdki 2-3 korda nädalas,
muidu vormis ei püsi ja raamatuid ei kirjuta. Hetkel on põhilised jalgpall, jäähoki ja tennis, suvel ka kettaheide. Viimasel alal olen vorminud ka tütar Sandrast maakonna meistri.
Ise olen maakonna meister olnud paljudel aladel, lisaks Eesti meister jääpallis, Eesti juunioride meister käimises, Jõu medalimees kettaheites ja kümnevõistluses, Eesti neljas jääkeeglis ehk curlingus. Ukraina meistrivõistlustel olen mänginud võrkpalli ja jalgpalli.
Males oli kunagi I järk ja mängisin Leedus üleliidulisel turniiril Eesti koondises, kuhu kuulus ka Jaan Ehlvest.
Ketast olen iseõppijana heitnud 47.66,
Eesti edetabelis asun selle tulemusega eespool omaaegsetest suurnimedest Arnold Viidingust ja Aleksander Kreegist.
Jääpallis mängisin Eesti koondises kahel MMil, aastatel 2003 ja 2005, olles esimesel korral Eesti kapten.
Spordis on mul olnud suurepärased õpetajad nagu maletajast õemees Taivo Jänes, treenerid Mati Lall, Aarne Hermlin, Uno Veski jt.
Olen Paduverre esinema kutsunud
olümpiavõitjaid, maailmameistreid ja teisi suuri sporditähti. Nad on tulnud hea meelega, sest Paduvere on ilus maakoht ning ühine sportlik läbikäimine on tõstnud ka spordimeeste silmis usaldust.
Hakkasin korraldama muuseumi õuel vabaõhukonverentse. Esimene oli "Eesti küla eile, täna ja homme", peaesinejaks ajaloolane Hillar Palamets. Siis pöördusin spordi poole, teemaks "Olümpiakangelased tulevad Eesti külast". Rääkisid Jaan Talts, Jüri Tarmak, August Englas, Erki Lillo, Neinar Seli, Ants Saar jt.
Viimasel suvel oli teema "Sinimustvalge, spordirahva innustaja", kõnelesid Mart Siimann, Tõnu Meijel, Erki Aavik, Raul Meel, Raul Rebane, Tiit Karuks jt.
Olümpiasangarid (Jaak Mae, Aleksander Tammert jt) on käinud ka muidu juttu ajamas, samuti Gerd ja Jaan Kanter, kes olid kohal Otto Erimaa mälestusvõistlustel.
Spordiajakirjanik olen 1992. aastast,
olen töötanud Maalehes, Päevalehes, Spordilehes, Eesti Päevalehes, Eesti Spordilehes, Sporditähes, mõnes isegi mitu korda.
Elu on tundunud põnev ja vaheldusrikas. Olümpiamängudel olen käinud kokku üheksa korda, näinud alates 1994. aasta Lillehammeri mängudest oma silmaga kõiki mänge ja ka lõviosa eestlaste medalivõitudest. Lisaks MMid, EMid ja muud suured võistlused, nii olen hotellides kokku elanud tublisti üle aasta.
Raamatuid hakkasin kir-jutama 15 aastat tagasi,
õige hoo sain üles 1996, tänu spordiühingu Jõud toonasele peasekretärile Ants Saarele, kes ühingu juubeliks raamatu tellis. See vallandas omamoodi pöördumatu protsessi, mis kestab tänaseni.
Raamatuid olen kirjutanud eelkõige spordist, kuid on ka paar piirkonna ajalugu käsitlevat teost. Kõige olulisemad seeriad on "Olümpiavõitja", kus ilmunud juba 14 raamatut ning mis on maailmaski päris ainulaadne.
Koos Tiit Kuningaga on pooleli seeria "Olümpiamängude ajalugu". Üksikutest pean väärtuslikumaks raamatuid "Välis-Eesti spordielu" ja "Suusatamine - Eesti rahvussport".
Pakkumisi on rohkem kui täita jõuan,
raamatute koguarv, mille olen kirjutanud, koostanud või mille kaasautor olnud, on 50 ringis. Suudan sellist tempot hoida tänu kodusele arhiivile, kus kõik vajalik olemas. Raamatukogus ja mõnes muus arhiivis pean väga harva käima.
Minu spordiarhiivi kuulub ka hea tuttava Herbert Lääne poolt Ameerikast saadetud Välis-Eesti spordiarhiiv koos ajalehtede ja kirjutistega. See tuli üle ookeani jupikaupa paari aasta jooksul. Saatja nägi, et Ameerikas ei hooli sellest keegi ja tema lahkudes rändab arhiiv parimal juhul vanapaberiks.
Põnev on spordiasjades tuhnida,
see on kui spordidetektiivi töö: otsimine, uurimine, avastamine, ootamatud leiud.
Plaane ja tegemisi on veel palju. Edaspidi tahaks keskenduda rohkem kodukandi ja sõjajärgse Eesti ajaloole, metsavendlusele. Materjali on kogutud päris palju, kuid see ootab läbitöötamist.
