Aadu Must: Tahaksin olla pigem hõberaha kui peotäis kopikaid
Minu üks kreedodest on, et tahaks kangesti olla pigem hõberubla kui peotäis kopikaid, mis on nurki mööda laiali loobitud. Muidugi olen püüdnud teisejärgulisi asju maha rappida, aga pean tunnistama, et ega nii vana inimene enam ümber ei kasva. Tõepoolest olen mõnikord läbi nagu läti raha. Töönädala lõpuks on ainus unistus, et saaks ükskord koju ja koeraga hulkuma.
Olete end jaganud poliitika ja ajaloo vahel. Kumb on teie jaoks tähtsam? Julgen ennustada, et ajalugu.
Nii ongi. Ajalugu on tähtsam, ent poliitika on ka väga tähtis. Aga ega ma poliitikasse ka nii ei sobi, nagu ajalukku.
Te pole poliitik, kes kogu aeg võtaks sõna ja kommenteeriks. Olete "vaikne poliitik"?
Minu toanaaber ja pinginaaber Riigikogust Rein Ratas ütles, et tema on mind jälginud - mina kuulavat ja kuulavat ja kui siis keegi seda teemat ei käsitle, mida mina vajalikuks pean, siis ma tulevat lõpuks ikka mängu.
Nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik?
Teil on õigus. See käib küll ühe teise asja kohta, aga sobib siia ka. Aga valulävi on mul madal ja ma saan vahel poliitikas haiget selle koha pealt, kust teised ei saa.
Nüüd ajaloo juurde. Teie viimase aja põhihuviks on olnud Venemaa eestlased.
Ma olen arhiivinduse professor ja mingil ajal sai meil põhiprobleemiks see, et uuritakse teemasid, aga materjale üles ei leita. Ja veel - et eestlaste ajalugu on tegelikult laiali meid valitsenud riikide arhiivides. Siia tuleb isegi Vatikan sisse, muidugi Rootsi ja Poola, eriti hästi aga Venemaa. Ning minu arhiivinduse õppetooli üks ülesanne oli leida üles Eesti ajaloo materjalid, mida me veel ei tea.
Vahel tuleb nii välja, et materjal on Eestis olemas, aga ainult kildudena. Viimastel aastatel on selgeks saanud, et niisugust kullaauku eestlaste ajaloo kohta kui Venemaa arhiivid teist lihtsalt pole. Need on kõige tundmatumad ja kõige enam üllatusi täis. Vapustav oli teada saada sedagi, et kui Eesti riik sündis, oli iga viies eestlane Venemaa eestlane.
Mis neist kirjutatud on? Kirjutatud on vähe. Ja seegi kuulub rohkem müüdiloomingu valdkonda.
Ega Eesti ajaloolasi massiliselt ju Venemaa arhiivides ei istu.
Ei istugi. Kunsti, mis võimaldab leida arhiividest materjale sealt, kus need ei pea olema, võib nimetada arhiiviheuristikaks. Ja selles olen ma saavutanud küllalt suure vilumuse. Selleks peab olema "nina" ning peab loogikat tundma.
Olen leidnud Venemaa arhiividest asju, mille kohta on kindlalt arvatud, et neid üldse olemas pole.
Kui kaugele on otsingud teid viinud?
Kõige kaugem on olnud Vladivostok. Kaugemale enam minna ei saagi. Hakkad juba teiselt poolt maakera taas koju jõudma. Sealt olen leidnud päris huvitavaid materjale eestlaste kohta. Nii on minu arvutis olemas kohaliku tuntuima eestlase Gustav Naani elulugu. Aga sealt on muidki toredaid inimesi, nagu Advig Kiris.
Olulisemad arhiivid on ikka Peterburis ja Moskvas. Aga olen käinud veel Omskis, Tomskis, põnevas vanglapealinna arhiivis Tobolskis, Krasnojarskis, Irkutskis ja Vladivostokis.
Venemaa-pelgur te niisiis pole?
Vahel põlv väriseb küll, kui mõni lennuk seal alla kukub või koristajamutt üritab lapiga üle turja virutada. Aga arhivaaridega on mul tohutult hea klapp. See on niisugune vennaskond, kes ikka kipub kolleege aitama. Muidugi ei tohi usaldust kunagi kuritarvitada.
Minu üks seiklusrikkamaid lugusid oli 2006. aasta reis Irkutskisse. Sinna sõidetakse lennukiga, mis väljub kas Peterburist või Moskvast. Peterburisse oleks tulnud sõita öö otsa bussiga ja pealekauba veel päev Peterburis oodata.
Siis tundus, et läheks õige Moskva kaudu, saaks rongis magada. Õnneks ütles üks sõber, et kuule, ma viskan su autoga Narvasse ära. Nii tegimegi.
Kui aga Peterburi lennuk minuga Irkutskisse jõudis, ei saanud me maanduda, sest Moskva lennuk, millega mul minemata jäi, sõitis seal läbi hoonete...
Kui hakkate kord mälestusi kirjutama, pole materjalipuudust karta. Mitme Vene linna arhiividesse olete jõudnud?
Arhiive on rohkem kui linnu. Igas suures oblastikeskuses on vähemalt kolm huvipakkuvat arhiivi: riigiarhiiv, parteiarhiiv, miilitsa-, vana NKVD või julgeolekuarhiiv.
Välja pole kusagilt visatud?
Minu ühes lemmikarhiivis on mingil hetkel küll halvasti öeldud. Esinesin Tomski televisioonis ja kiitsin kangesti nende arhiive. Enne seda aga tuli uudis, et Eesti natsionalistid sülitasid piirilepingu peale! Järgmine päev olid kurjad mehed arhiivis ja tundsid huvi, et mida see eestlane siin uurib.
Kas uurides terendab ees vägev koguteos Venemaa eestlastest?
Minu raamatu pealkirjaks saab "Eestlased Siberis". See tuleb suur ja paks raamat. Esimene köide lõpeb tsaaririigi lõpuga.
On juba olemas suur virn materjali teisegi köite jaoks.
On see puht teadusteos või mõeldud ka laiemale seltskonnale?
See on teaduslik-populaarne, ehk teisisõnu - kõik asjad on akadeemiliselt analüüsitud ja arhiiviviidetega varustatud. Aga püüan kirjutada inimesele. Arusaadavas ja huvitavas stiilis. Olen kogunud ka hulgaliselt pildimaterjali.
Üritan kirjutada ka reisikirja ja ajaloopõimiku viimasest Vladivostokis käigust.