Aarne Rannamäe – mees mitmes maratonis
Laureaaditiitli tõi Rannamäele kolme viimase hooaja silmapaistvalt hea ajakirjanduslik töö.
***
AARNE RANNAMÄE, jääb mulje, et usina intervjueerijana olete küsitlejatele ise üsna raskelt kättesaadav.
See on küllap väär mulje. Olen alati püüdnud kõikidele mulle esitatud küsimustele vastata.
Iseasi, kuidas vastajani jõuda. Praegugi sain teiega jutule taksos teel lennujaamast koju. Küllap lõppes järjekordne välislähetus?
Ei, jooksin Rootsis.
See haakub kahe tegusõnaga korraga.
Siis täpsemalt, käisin jooksmas Stockholmi maratoni, seega üsna isiklik üritus.
Kas esimene pikk jooksukatsetus?
Juba neljas.
Tõsi, Stockholmis teist korda. Aga jooksmas olen veel käinud Helsingis ja Amsterdamis. Pikk on see jooks nagu maraton ikka - 42 km ja 195 m. Kõik see trass oli kuningriigi pealinna ära mahutatud. Tõsi, paar korda ulatus ka linnast välja ja kaks korda kuningalossistki mööda. See on sealne jooksutraditsioon, igal aastal mai lõpus - juuni alguses. Tänavad jooksjaid täis, pealt kaheksateistkümne tuhande, eestlasi 30 ringis.
Nii pika mahviga mehe käest on siis vist mõttetu küsida, kas kunagi suitsumees ka oldud.
Ja kuidas veel. Võin tunnistada, et olin koguni ahelsuitsetaja. Päevas võis minna oma 2-3 pakki. Siis läks tervis ikka nii käest, et 13 aastat tagasi ütlesin: "Aitab!"
Tegelikult tülitab TeRa teid hoopis teisel põhjusel. Olete vastu võetud Valdo Pandi nimelise preemia laureaatide väärikasse seltskonda.
Räägitakse jah.
Kui palju teleinimesena ise Panti mäletate?
Üldse mitte. Pole isegi kordagi kohtunud. Pant suri sel aastal, kui mina keskkoolist ülikooli astusin. Nii et näha sain ainult tema saateid.
Pant on legend. Tõsi, üks kummaline seos mul siiski temaga on. Ülikooli diplomitöö kirjutasin just nimelt temast. Nüüd, 27 aastat hiljem, tuletas ta seda meelde. Saime otsapidi kokku.
Nüüdseks olete juba staažikas selle maja inimene. Mis ameti peal täpsemalt?
Toimetaja, saatejuht, välisuudiste vanemtoimetaja. Põhitöö on saadetega "Välisilm" ja "Vabariigi kodanikud". Mõned raadiosaated ka.
Sedalaadi saadete puhul on ETV vapper lipulaev. Kommertskanalid küll paiskavad ka välisuudiseid, aga analüütiline toimkond neil puudub.
Paraku küll, välistoimetuse ülalpidamine on üsna kallis lõbu. Ja ei käi nad ise kusagil kohal ka.
Kas peate silmas ETV alalist esindatust New Yorgis ja Brüsselis?
Ei, ikka meie kodust toimkonda, mis välislähetustel käib. Praktiliselt on üks meie kaamera ligi 300 päeva aastas raja taga. Kui mälu ei peta, on selliseid komandeeringuid aastas üle 50. Muidugi on see kallis lõbu, aga kui tahame riik olla ja kui tahame olla riigi tegutsev avalik-õiguslik ringhääling, siis tuleb seda hinda maksta.
Olete ise mitmeid kordi Iisraelist reportaaže ja saateid teinud. On see mingi salajane meelismaa?
Mitte otseselt, pigem Lähis-Ida regioon tervikuna. Seal juhtub kogu aeg midagi ja Iisraelis eriti. Olen seal vist olnud 30 korda. Maa on ju üllatavalt väike, Eestist üle poole pisem, aga pidevalt tähelepanu all.
Kuni Eurovisioonini välja?
Jah, see ongi euroopalik riik.
Samas väga kirju kogukonnaga. Odessa venekeelseist kuni Etioopia mustanahaliste juutideni välja. Kas see kõik sisepingeid ei tekita?
Eks ikka. Neil mustanahalistel on lausa omad sünagoogidki ja ega peenemate ametite peal neid eriti ei kohta. Kohati on seal sisemisi rahutusigi ette tulnud. Üks põhjus oli näiteks see, et mustanahalistelt juutidelt ei tahetud doonoriverd võtta. Rabid arvasid, et see pole päris see... Tekitas pahandust ja eks midagi hõõgub kogu aeg tuha all.
Muidu on sealsed juudid endast ja teistest lugu pidav rahvas. Oskavad iseenda üle nalja heita, erinevalt eestlastest...
Üks vana ja kulunud küsimus: on nad rass või rahvus?
Kõik kokku pluss religioon.
Kui meie end kahekesi ümber laseks lõigata ja piibli asemel toorat loeksime, kas saaksime ka juutideks?
Keeruline, aga võimalik. Iseasi, kuidas meid vastu võetaks. Kardan, et mitte eriti hästi.
Vene keelt kuuleb seal maal küllap väga tihti.
Väga. Venemaalt tulnud, õigemini endised Nõukogude inimesed eriti assimileerimisega ei kiirusta. Ja seda fakti võib kohata mitte ainult seal maal. Samamoodi on Ameerikas ja palju lähemalgi.
Aga Iisrael seda ei karda, pigem oskab ära kasutada. Elanikke tahetakse aina juurde. Kui neid ainult tuleks, oldaks neid hea meelega valmis vastu võtma.
Endine peaminister Sharon, enne kui ta infarkti sai, kutsus vähemalt miljonit inimest sinna elama, aga mis teha, maailm on tühjaks pumbatud, tulijaid on napilt, kuigi väljaspool Iisraeli riigipiire elab ju neid rohkem kui sees.
Iisraelil küll põhiseadus puudub, aga üks riigi alussätetest - basic law - kinnitab nn tagasituleku õigust. Kõik võetakse vastu, kõik on teretulnud. Kõigile antakse tööd ja vanadele pensioni.
Kuidas Tallinn pärast iga järjekordset reisi tundub? Kas või liikluspilt oma ummikutega?
Ei ole see asi siin nii hull midagi. Kellele siinne liikluspilt hulluna tundub, käigu ära mõnel araabia maal. Sealne liiklus ei ole liiklus, vaid kaos. Ja London, Brüssel - seal on see värk ka palju hullem. Nii et pole meil veel häda midagi.
Veel kord palju õnne Valdo Pandi nimelise preemia puhul ja jõudu maratonides. Olgu need kaameraga või ilma.
Kulub ära.
