Abhaasia: Puud kasvavad läbi rüüstatud majade

 (14)
Abhaasia: Puud kasvavad läbi rüüstatud majade
Aina Juksar ja Linda Mikson Raplas.

“Abhaasia eestlastelt, kes on põgenenud Eestisse, kaks kohvrit näpus, ei ole ju õieti keegi küsinud, miks nad oma sealsed kodud niimoodi ülepeakaela maha jätsid,” ütlevad Abhaasia päritolu eesti naised.

Loe veel

Kujutage ette, et sõidate lapselastega välismaa kuurortlinna puhkama ja seal mere ääres olles kuulete äkki imelikku mürinat. On paugutamist ja roomikuvilinat, mis jätab mulje, et kusagil mängitakse sõda. Ja siis selgub, et tankid on kõrvaltänavas ning see ongi päris sõda.

Täpselt nii juhtus Lilli Ük­saa­rega 1992. aastal Musta mere ääres Abhaasia pealinnas Suhhumis. Ruttu väimees lastega äärelinna tuttavate juurde ja ise otsima Suhhumis elavat õde Ainat, kes kusagil tööl. Pöörased tunnid diivani taga põrandal, kui snaipri kuulid aiaplanku käristavad. Kiirmarss pommide all läbi linna, kus majad põlevad ja tänavatel lebavatest surnud inimestest pole kellelgi aega hoolida...

Rõõmuhõisked Adleri turul

Päevi hiljem, pärast kodumaale Eestisse pääsemist autoga, mille kõik nähtavad pinnad olid hambapastaga täis kirjutatud nimetust "Estonija", sammus Lilli Üksaar siin Rapla lähistel mööda teed. Taevasse ilmus helikopter ja naise esimene reaktsioon oli tahtmine söösta kõhuli kraavi põhja...

1990ndatel kestnud Gruusia-Abhaasia sõja traagilised sündmused on põhjus, miks praegu Raplamaal elavad Abhaasiast pärit naised Linda Mikson, Lilli Üksaar ja Aina Juksar ütlevad Gruusia ja Abhaasia ühise tuleviku kohta: "Ei iialgi!"

Kõik nad, omavahel täditütred, on pärit Abhaasia Estonka külast, õppisid ja töötasid Suhhumis. Linda ja Lilli on Eestisse kolinud varem, Aina Juksar tuli sõjapõgenikuna, kaks kätt taskus, arvates, et kohe on tal võimalik koju Suhhumisse tagasi pääseda. "Kohe" on kestnud 16 aastat.

Ta on küll käinud vahepeal Adleris, mis on Vene linn otse Abhaasia piiril, aga pole julgenud üle piiri minna. Mullu kehtestatud topeltviisarežiimi siis veel polnud ning juhtus, et minejaid ei lastud enam üle piiri Vene poolele tagasi.

Linda käis Adleris puhkusel tänavu suvel. "Sel hetkel, kui tuli teade, et Venemaa tunnustab Abhaasiat kui iseseisvat riiki, olin just Adleri turul. Kõik seal olnud inimesed, olgu abhaaslased, kreeklased, armeenlased või venelased, langesid üksteisele suurest rõõmust kaela, et lõpuks ometi saab koju tagasi minna," jutustab naine.

Pöörane hirm

Suur hulk eri rahvusest inimesi, kellel kodu Abhaasias, põgenes sõja ajal üle Vene piiri rahulikumat aega ootama. Osa nende kodudest on põletatud, osa tühjaks röövitud ja osas elavad teised inimesed sees.

On sõjas tühjaks jäänud maju, millest puud on juba jõudnud läbi kasvada.

Sõda, mille alguses grusiinid avasid naiste jutu järgi ka Suhhumi lähedal asuva vangla väravad, kestis kaks aastat, kuid lõi ühiskonna allhoovustest üles kogu kurjuse - röövimine, tapmine, marodööritsemine, vägistamine. Ja ei midagi turvalist.

Nüüd paari nädala eest tõi näiteks üks Eestis elav Abhaa­siast pärit perekond siia ka oma vanaema-vanaisa, kes seni kuidagi polnud tahtnud oma kodu maha jätta. Üle 16 aasta sai vanapaar taas voodis magada - Abhaasias ööbiti sõjast alates hirmu pärast oma kahekorruselise elamu pööningul.

Sõjas ja sõja järel põletati ja rüüstati külasid, koolimaju, haiglaid. Hävisid kodud, laastati kalmistuid. Ka näiteks Estonka küla kalmistu tehti maatasa. Kuigi Abhaasias viibivad nüüd rahuvalvevägede nime all Vene sõjaväelased ning kohalik miilits on tugevam, pole marodööritsemine lõppenud.   

"Vend pandi vennale hauda kaevama samal ajal, kui mõlemad olid elus, püssitoru kuklas," kirjeldab Linda sõja-aegseid õudusi. Aina räägib sirgeselgsest vanaprouast, kelle suust kangutati tangidega välja kõik kuldhambad. Ühe eaka venelanna armeenlasest mees tapeti, naine ise peksti läbi - automaatidega kõhtu.   

Armeenlaste külades käisid marodööritsejate kambad kulda nõudmas. Kui isegi saadi nõutud kolm kilo kokku, ei tähendanud see, et tapmist ja põletamist ei järgnenud...

"Käisin Abhaasias autoga 1990ndate lõpus. Siis oli tavaline, et kui inimesed külas kuulsid automürinat, jätsid kõik pooleli ja põgenesid maisipõllule või metsatukka," jutustab Linda. "Sealt piiluti siis, kas tulid omad või röövlid."

Heitlused läbi ajaloo

Abhaasia ja Gruusia on kõrvu tulnud läbi ajaloo, kunagi (VIII saj) haaras Abhaasia kuningriik terve praeguse Lääne-Gruusia. Kord on nad olnud Gruusia all, siis türklaste ikkes, siis Tsaari-Venemaa nii-öelda kaitsta.

Üks suurimaid kohaliku kogukonna lagunemisi oli XIX sajandi viimasel veerandil. Abhaaslaste ülestõusule (tsaar oli kaotanud nende eriõigused) tuli peale Vene-Türgi sõda, misjärel tsaaririik asustas põgenema sunnitud abhaaslaste aladele teisi rahvaid. Muu hulgas tekkisid siis ka eesti külad.

1930ndatel sai Abhaasia kannatada mitu korda. Kümnendi alguses, kui N Liit muutis omaette liiduvabariigina eksisteerinud Abhaasia Gruusia autonoomseks vabariigiks, algas maa grusiinistamine. Kümnendi lõppu jäi kolhooside tegemise ja stalinlike repressioonide aeg, mis laastas kõiki.

1940ndate lõpul (Aina nimetab seda aega kolhoositöö ebainimlikkuse tõttu orjaajaks) ehitati ka Estonka külla riigi kulul kümme maja, kuhu toodi Gruusiast sunniviisil grusiinid sisse.

Pooled majad jäid Linda, Lilli ja Aina vanaisa maadele. Positiivne efekt pidi stalinliku idee järgi olema kahepoolne - grusiinid toovad eestlastele kultuuri ja eestlased õpetavad grusiine töötama.

"Varem ei tehtud rahvustel vahet. Meie näiteks saime külas elavate armeenlaste ja mingrelitega, kes on üks grusiini rahvaid, hästi läbi - nad isegi õppisid eesti keele selgeks. Repressioonidest alates muutusid teised rahvad grusiinide silmis teisejärguliseks. Et alamklassist pääseda, võeti endale näiteks gruusia perekonnanimesid," meenutab Aina.

Hiljem on abhaasid mitu korda grusiinistamise vastu mässanud.

Viimatine käärimine algas 1989, kui Abhaasia haritlased deklareerisid, et tuleb Gruusiast lahku lüüa. Piirkonna elanike seas olid selleks ajaks ülekaalus grusiinid ja üks deklaratsiooni ajendeid oli Gruusia plaan muuta Abhaasia kõrgkoolid gruusiakeelseks.

Gruusia vabariik kuulutati välja 1991 - tervel maal sai riigikeeleks gruusia keel ja taaskehtestati 1921. aasta põhiseadus, mis Abhaasiale eristaatust ette ei näe. Rahulolematud abhaaslased kuulutasid end sõltumatuks riigiks 1992.     

Üle inimeste peade

Gruusia vastus oli sissetung, mida naised nimetavad viimaseks piisaks karikas. ("Riik, kes tahab ühtne olla, ei saada oma sõdureid teisi inimesi tapma," ütlevad nad.)

Kõigepealt algas häving kohalike abhaaslaste, armeenlaste jt kodudes. Sõja arenedes ühinesid kohaliku vastupanuga ka tšetšeenid ja kasakad, jõuvahekord muutus ning vägivalla alla langesid kohalikud grusiinid.

Linda, Lilli ja Aina ei ole grusiinlaste kui rahva vastu. Ühtegi rahvast ei saa süüdi mõista nende juhtide poliitika pärast, ütlevad nad. Pigem on Gruusia lihtrahvas, kes elab väga vaeselt, ise samuti kannataja rollis.

Näiteks Abhaasiast põgenenud grusiinidel, kes jätsid oma kodu maha, pole Gruusias õieti kusagile minna. Ajutiseks elamiseks antud hotellitubades elatakse pead-jalad koos. Kuna elektri eest ei jõuta maksta, on see välja lülitatud ning süüa tehakse õues lõkkel. Süüa ei jätku ja tööd ei ole.

"Kreeka viis sõja puhkedes ära Abhaasia kreeklased, Venemaa saatis oma puhkajatele laevad järele, ka eestlastele saatis Eesti hiljem erilennuki. Aga kümneid tuhandeid grusiinlasi ei oodanud Gruusias ju keegi," ütleb Aina.

Ta tsiteerib mitu korda Gruusia presidenti Saakašvilit, kes presidendiks saades olevat öelnud, et tema rahvas mõtleb üht, räägib teist ja teeb kolmandat. "Just selline on Gruusia poliitika olnud," nendib Aina.

"Saakašvili on USAs õppinud ja sellest meelsus. Aga miks ameeriklased, kes räägivad, kuidas nad Gruusiat aidata tahavad, ei toeta siis neid vaesuses elavaid rahvaid, kes on neile hoopis lähemal?" arutleb Linda.

"Nende ainus huvi on ikkagi Gruusiasse saada oma pidepunktid, et olla lähedal naftale Iraagis ja Iraanis."

Abhaasia umbes poolemiljonilisest elanikkonnast on praegu järel vähem kui pool - abhaaslased, armeenlased, venelased, mõned kreeklased, eestlased... Enamik neist on võtnud endale Vene kodakondsuse. Kaugemalt vaatajad näevad selles Vene vallutust.

"Sa pane ennast nende inimeste olukorda," õpetab Linda aru saama laastatud maa elanikest. "Abhaasia pensionist, mis on 100 rubla, saab osta neli pätsi leiba. Vene 1700rublase pensioni abil on võimalik kuidagimoodi ära elada."

Ainus soov: rahu

Vene pass võimaldab piiril paremini liikuda. Praeguses olukorras on Venemaa ka ainus, kelles kohalikud näevad abi saamise võimalust, et taastada majandus ja normaalne elu. Kui Gruusia võttis 1993 kasutusele oma rahaühiku lari
(1 lari = 7,8 kr), jäi Abhaasias (ka Lõuna-Osseetias) kehtima rubla.

Looduse poolest on Abhaa­sia nagu muinasjutt - tsitruselised, tee- ja tubakaistandused, ilusad rannad, kuurordid...
Lilli, Aina ja Linda võivad sellest ilust rääkida lõputult. Nad ütlevad, et Abhaasia võimalused on üks põhjus, miks Gruusia ei taha Abhaasiat lahti lasta, ja teisalt ajendab see Venemaa huvi.   

Tasapisi käib sel muinasjutumaal elu taastamine. Aga inimestel pole kindlustunnet - äkki tuleb sõda uuesti.

Eestlasi on rohkem jäänud Vene piiri lähedale Salme ja Sulevi külla, kuid enamik neist on tulnud Eestisse ära.   

"Meie pere on siin 1980. aastast. Päriselt tagasi enam ei läheks," ütleb Lilli.

"Me lapsed ei oskakski seal enam elada. Aga meie tahaksime surnuaial käia, hirmu tundmata tuttavatele külla minna, oma lapsepõlvenostalgiat otsida," räägib Linda.

Ühekülgne teadmine

Nad kirjeldavad telesaadet, kus Ameerika reporter küsit­les Lõuna-Osseetiast pärit 12aastast last. Küsimusele, kes Lõuna-Osseetiale kallale tungis, vastanud laps, et Gruusia. "Kus reporter hakkas köhima, turtsuma ja kolistama, et keegi ei kuuleks! Vaja oli ju, et laps oleks rääkinud venelastest," naerab Linda.

"Me ei tea, mis Lõuna-Osseetias täpselt toimus, aga me teame täpselt, mis on olnud Abhaasias. Siinsete eestlaste hoiak, nagu oleks Gruusia ainuke kannataja ja Venemaa ainuke süüdlane, ei ole õiglane," ütlevad naised.   

Linda ja Aina tahaksid, et ka Eesti Abhaasiat tunnustaks, aga nad ei usu, et see kunagi juhtub. Nende arvates ei ole õige, et Eestis lausa süstitakse Lõuna-Osseetia sõja taustal inimestesse Vene-hirmu.

"Ei ole vaja kogu aeg ainult tagasi vaadata. Raske on ju elada, kui näed oma naabris
ainult vaenlast," ütleb Linda.   

Naised on märganud Kodu-Eesti inimestes vahel ka isemoodi mõttekrampi. Info Kaukaasiast on ühekülgne, aga kui püüda selgitada ka teist poolt, ei kuulata selgitajat ära, vaid ta saab kiirelt külge venemeelse vaenlase sildi.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare