Abstraktsionism, see on imelihtne!
Minu kunstikommentaari esmaseks ettekäändeks on Valeri Vinogradovi abstraktne ja samas ka täiesti konkreetne maalikunst. Näitus kui paras paradoks.
Vinogradovi maalide ajaloolised juured - eriti Eesti hiisi
ja laanetagust kujutava seeria "Mets" puhul - ulatuvad kunstiklassikast läti-juudi päritolu ameerika värviväljamaalija Mark Rothko kuulsa Rothko kabelini. Oikumeeniline, kõikidele religioonidele mõeldud maalidega kujundatud pühakoda asub kusagil USA pärapõrgus.
Vinogradovlik huumor
Näitus on juba aastakümneid Eestis pesitseva, Eesti Kunstiakadeemias maalijaks õppinud, abstraktsionistist maalikunstniku Anne Parmastoga abiellunud ning ohtralt (ka rahvusvaheliselt) esinenud vene päritolu kunstniku suur isikunäitus.
Vastupidiselt näitusel massiivses ülekaalus olevatele abstraktsetele töödele on pealkirja tasandil tegu konkreetsusega - "Ninotchka". See on esmalt viide konkreetsele pildile. Ninotchka on üks väike ajakirjast maalivahenditega välja fotošopitud pildike pea poolesajast tööst koosnevast naljakast Siberi seeriast.
Tegu on Siberi väikeasumist pärit "lendava litsiga", konkreetse kujuteldava elulooga stjuardessiga. Ja pange palun tähele, et kunstnik pole oma näituse pealkirja pannud päris eestikeelses transkriptsioonis, vaid pigem nii nagu seda kirillitsast väänatakse rahvusvahelisse pidgin-kunstkeelde, inglišisse!
Polegi ehk praegu eluliselt tähtis jutustada lahti lugu, kust ja millal noor vene kunstnik siia sattus ja miks siia jäi. Vahet pole. Miks? Kuna Vinogradov on universalist ning eriti tema looming on piire, žanre ja meeleolusid ületav.
Abstraktse kunsti tähenduslikkus on alati olnud paras pähkel. Abstraktsionism, see on imelihtne! Piisab, kui hoida silmad lahti ja vaim valla ning seada mõtted muusikale, mis ju iseenesest on olemuslikult abstraktne kunst. Ja kui Vinogradov oleks helilooja, oleks ta Arvo Pärt, selline pühalik üksiklane.
Ometi on meil abstraktse kunstiga alati, juba pea sada aastat olnud probleeme. Nii selle mõistmisel laiemalt rahvalikul tasandil kui ka just viimasel ajal selle padukritiseerimisega noorema põlvkonna kunstikriitikute poolt. Ja see pole ainult Eesti mure.
Vinogradovi ja teiste praegu Tallinnas eksponeeritud kohalike abstraktsionistide (Jaan Elken arhitektuuri- ja disainigaleriis, Ado Lill kunstihoone galeriis ja Ivar Kaasik Vabaduse galeriis) tase on ikka märgatavalt parem kui keskmine "pangakunst" ja "salongikaunistus" või mõni jäle abstraktne pilt kuskilt hotellitoa seinalt, mis just sageli on nimme abstraktne ehk mittemidagiütlev - selline pilt, mis sind väga ei sega.
Läheb moodi
Probleem on aga ka kunstiajalooline ja sügavalt seotud vene-juudi rahvusvahelise kultuuriteadvusega.
Pidamata silmas üksnes abstraktse kunsti absoluutseid klassikuid XX sajandi algusest, vene, eesti ja ka kogu maailma kultuuriruumi kogu möödunud sajandi jooksul oma legendaarsete piltidega ärgitanud Vassili Kandinskit ja Kazimir Malevitšit, leiame oma kultuuriruumi abstraktse pärli Ado Vabbe 1925. aastal valminud maali näol, mida võib alati üle vaatamas käia Kumu püsiekspositsioonis.
Teos on süntees eespool mainitutest, täiesti isikupärane lahendus, millega kunstnik arvas abstraktse maali probleemid olevat lõpetatud.
Aga võta näpust! Abstraktne on taas moodi läinud ja see kajastub ka sekundaarsel kunstiturul, maailma oksjonimajades.
Ausalt öeldes pole ma korduvalt nii Kumu kui kunstihoone näitusi väisanud kunstitsurana kindel, kumb tähendab kohalikul tasandil enam - kas eksponeerimine isikunäitusega Kumus või Tallinna Kunstihoone suures saalis.
Esinema pääseb sinna kunstihoone programminõukogu ning selle direktrissi ja kuraatorite vahelisel kokkuleppel. Arvestades Eesti ühiskonna laiemalt ultranatsionalistlikku teadvust ja meie vene üksiklase senist suhteliselt marginaalset seisundit, on igal juhul tegu positiivse näituseotsustusega.
Nii et kiirustage, seltsimehed, kiirustage! Näitus on avatud vaid 11. augustini.
