Aerostopp ja ajupesu
Kommunistlik režiim ei paitanud ühtegi teistmoodi olla ja mõelda julgevat inimrühma – ka mitte hipisid. ERMi näitus on nagu ajalootund, pakub võimaluse tõmmata paralleele meil ja Läänes toimunuga, kuid keskendub elule nõukogudemaal. Kui me Eestis vaatasime lääne poole ja igatsesime suuremat vabadust, siis idast tuldi omakorda Eestisse. Siinne elu oli Moskva või Piiteriga võrreldes vabam ja läänelikum.
Püsivalt mittetöötav, rändava elustiiliga kodanik ei kuulunud nõukogude elumudelisse. See oli dissidentlus ja parasiitlus, millega võideldi.
Sõjajärgsel ajal sündinud noored vabahinged ei võtnud norme omaks. Enamikul hipidel polnud tegelikult poliitilist taotlust toonase võimu kukutamiseks, kuid ajastule omaselt nähti kõigis ja kõiges ohtu. KGB ning miilits hoidsid noorte tegemistel silma peal, alates tsensuurist kuni sundravini psühhiaatriahaiglas.
Näitusel on olulisel kohal toonane kunst, kirjandus ja muusika. Videointervjuudes räägivad Johnny B. Isotamm, Aleksander Müller, Aare Loit, Ave Alavainu jt.
Kui läänes manustati enda teistmoodi häälestamiseks mitmeid taju muutvaid aineid, siis totalitaarses ühiskonnas ähvardas katus juba niisamagi ära sõita.
Psühhedeelsus on tajutav helide, värvide, voolavate vormidena – kõik sulas kõigega kokku, muusika-kunst-performance. Muusikas katsetasid kokkusulatamisi ansamblid Keldriline Heli ja Mess.
Bändidest kuuluvad ajastusse veel Virmalised, Polyphon, Suuk, Kontrastid, Väntorel, Ruja... Ilma nendeta haigutaks eesti muusikaajaloos suur tühimik.
Kujutava kunsti osas on teiste seas esindatud Leonhard Lapini, Aili Vindi tööd.
Taaskohtumisrõõmu leiab ka lasteraamatute illustratsioonidest, Aili Vindi, Avo Paistiku, Vello Vinni, Rein Tammiku, Jüri Arraku töödest. Psühhedeelsetest multifilmidest saab näha Ando Keskküla “Jänest”.
Kui tänapäeva noored kasutavad tasuta ööbimispaiga leidmiseks internetis couchsurfing’ut (diivanisurfamine), siis mõneti sarnane peavarju leidmise süsteem oli ka toonastel venekeelsetel hipidel.
Teati, kust sarnaseid inimesi leida ja kelle poole ööbima
minna.
Üsna uskumatuna tunduv transpordivõimalus lisaks autode ja rongidega liikumisele oli lennukitele hääletamine ehk aerostopp.
Pealehakkamise korral ja kavaldades oli võimalik end lennukitele smugeldada ning kiiresti liidu teise otsa jõuda.
“Nõukogude lillelapsed: 70ndate psühhedeelne underground“
- Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas kuni 4. septembrini 2013.
