Aga kes tahaks inseneriks?
Tartu ülikooli teadusprorektor Kristjan Haller kinnitab, et ehkki ülikoolid saavad õppekavasid tänapäevasemaks ja köitvamaks muuta, on määraja siiski turg.
“Kui tööandja maksab suhtekorraldajale rohkem kui insenerile, siis pole kaalukausi pöördumist pehmetelt erialadelt insenertehnilistele loota,” ütleb ta.
Raha rihib konkurssi
Seda tõestab kas või pilk lähiajalukku: kui 1990. aastate alguses nõuti raamatupidajaid või mõni aasta tagasi ehitajaid ning nende palgad arvestatavalt tõusid, reageerisid ka õppima minejad, tõdeb Haller. Järelikult need, kes tunnevad puudust tehniliste erialade asjatundjatest, võiksid nendest näidetest eeskuju võtta.
Praegu veel nii pole: Tartu ülikooli vastuvõtu peaspetsialisti Kaja Karo sõnul on suurim täituvus keeleerialadele ja semiootikale. “Kasvamas on loodus- ja täppisteaduslike õppekavade osakaal, näiteks keskkonnakorraldus ja -planeerimine, materjaliteadus ja reaalkallakuga haridusteadus,” lisab ta.
“Huvi oli ootuspärane ja rõõmustav, pea kõik õppekohad täideti lävendiületajatega. See näitab, et ülikooli astujate tase ja konkurents aina kasvab,” kommenteerib Haller.
Tartu ülikooli muret õpihuvi kallutatuse osas jagavad ka pealinna koolid. Nii Tallinna ülikooli kui ka tehnikaülikooli kandideerinute pingereas troonivad majandus-, sotsiaal- ja keeleerialad.
Hirm matemaatika ees
Tehnikaülikooli vastuvõtu peaspetsialist Kristi Naaber selgitab seda noorte kartusega reaalainete ees, kuid usub, et matemaatikaeksami kohustuslikuks muutmine oleks lahendus. “Hea matemaatiline baas on aluseks meil hakkama saamisele,” tõdeb ta.
Siiski on kasvamas huvi ka tehniliste erialade vastu. Viimaste aastate tavaks on saanud tihe konkurss logistika, informaatika ja toidutehnika kohtadele, tänavu üllatavalt ka rakenduskeemiale ja biotehnoloogiale.
Tallinna ülikooli vastuvõtuspetsialist Merit Paist tõi hea suunana välja, et üha rohkem noori on leindud online-avalduse esitamise võimaluse ja paberavaldusi tuleb iga aastaga üha vähem.
“Õpilaste teadlikkus ja oskused sisseastumise infosüsteemi (SAIS) kasutamise osas on viimaste aastatega tohutult kasvanud,” kinnitab Paist.
Mida ja kuhu sügisest õppima lähete?
Kristin Puusaar
arstiteadus, Tartu ülikool
Teadmisele, et tahan oma haridusteed jätkata meditsiini valdkonnas, jõudsin jõulude paiku. Et õppisin sel ajal Inglismaal ja olin varem plaaninud õppida meediat, tuli mul ümber vahetada üks põhiaine bioloogia vastu.
Põhjus, mis mind arsti elukutses köidab, peitub rutiinivabas töös. Iga päev on erinev ja pakub uusi väljakutseid.
Ülikool ei ole kaugeltki kõigile ainuõige valik. Noorel inimesel peab olema töötahe ja sisemine sund end igakülgselt arendada.
Naudin tõepoolest õppimist, isegi kui see neelab suure hulga vabast ajast.
Aarne Uuk
mehhatroonika, Tallinna tehnikaülikool
Ma ei sildistaks end humanitaar- ega reaalala inimeseks. Et aga insenerina leiab lihtsamalt tööd ja palgad on suuremad, otsustasin eluliste valdkondade kasuks.
Viimaseks hetkeks oli sõelal kaks varianti — tsiviilehitus ja mehhatroonika. Viimane on vaheldusrikkam ja pakub rohkem avastamisrõõmu.
Ma ei tea, miks noori paeluvad keele- ja sotsiaalteadused. Minu arvates vääriks inseneriamet suuremat huvi. Olen meediast kuulnud, et olukorra, kus noored eelistavad pehmeid valdkondi, on tekitanud üldhariduskoolide faktipõhine õpe: muidu põnevad ained — keemia, füüsika ja matemaatika — on ainult puhas teooria. Vaja oleks rohkem elulist.
Reigo Kruusement
toiduainete tehnoloogia, Eesti maaülikool
Keemia oli kooliajal üks mu lemmikaineid. Kahjuks olin sunnitud kehva eksamitulemuse tõttu kõrvale heitma plaani sellele erialale spetsialiseeruda.
Kuna aga maaülikoolis seda eksamit ei nõutud, tundus toiduainete valdkond sobilik, sest juba teisel aastal on palju keemiat ja bioloogiat.
Kui ükskord kooli lõpetan, saab minust laboriinimene, kes tegeleb bakterite töötlemisega ja säilitusainete uurimisega, et toiduained meie laual ikka kauem kestaksid.
Tudengielu teeb mind iseseisvamaks, hakkan omaette elama ja ise süüa valmistama. Harjumine nõuab aega, sest ma pole varem kodust eemal elanud, kuid muretsemiseks pole põhjust — hakkama tuleb saada!
Britta Piisang
riigiteadused, Tallinna ülikool
Diplomaatia vastu hakkasin suurt huvi tundma 9. klassis. Mõningase uurimustöö tulemusena leidsin, et kõige parema põhja saaksin Tallinna ülikoolis riigiteaduste alal. Sealt edasi plaanin siirduda magistritasemel rahvusvahelisi suhteid õppima ning seejärel diplomaatiat.
Mõtlesin ka ajakirjandusele, kuid et mulle meeldib uusi kultuure avastada, reisida ja suhelda, näis diplomaatia sobilikum. Ehkki kõik ei pruugi täpselt plaanitult minna, peab unistama.
Ülikooliajalt ootan kolme sündmusterohket ja tegusat aastat. Püüan anda endast kõik mis võimalik, et seda aega täielikult ära kasutada. Loodetavasti saab minust diplomaat mõnes Lõuna-Euroopa riigis, näiteks Hispaanias.
