Äge vaidlus – kellel on õigus?
Seekord ei tule juttu varalahkunud lauljatarist Amy Winehouse’ist, vaid hoopis ühest teisest inglannast, laiemale publikule tundmatust lihtsast kodanlasest.
Tegelikult on Amy väljamõeldis, tegelane psühholoogilises peredraamas. Vastamisi on mitte ainult eri põlvkonnad, vaid ka suhtumine kunsti ja rahasse.
Koduseinte vahel käib äge vaidlus. Vaieldakse ikka selle üle, kellel on õigus. Amyl on asjadest oma arusaam. Lihtne seisukoht. Iseasi, kuidas keegi sellest aru saab, aga ometi läheb see kõigile teistele korda.
Jõuka ema tütar
Mida ta siis arvas? Kas seda, et n-ö kõrgete ja klassikaliste kunstidega tegelejad on pööblist paremad, kõrgemal, pühad lehmad?
Tema ema, kuulus ja edukas näitlejanna, keskealine Esme Allen, elab maalilises külakeses Londoni lähedal. Nagu edukas näitleja ikka, elab ta hästi. Nii hästi, et saab pikemalt mõtlemata kirjutada oma tütrele välja 5000naelase tšeki.
Kes teab, kas oleks saanud ka siis, kui ta poleks juhtumisi lesk, kellele on jäänud abikaasast suur pärandus. Ja veidrikust ämm, kellel on alati oma arvamus. Kusjuures raudne.
Kui Amy ühel päeval üle tüki aja ootamatult koju tuleb, on tal kaasas noormees nimega Dominic. Mehehakatis on vaene, aga
“paljutõotav” ja vaimukas. Isehakanud filmilooja, kes arvab surmkindlalt, et teater on surnud.
Pole siis ka ime, et Esme ei salli Dominici. Kuigi ta väljendab seda põlgust rafineeritult ja suursuguselt. Aga siinkohalikult võib eestlaslikult tõdeda, et õnn on üürike... Näidendis mööduvate aastate jooksul näeme, kuidas Dominici täht tõuseb ja Esme kaotab kõik, mida tavainimene tähtsaks peab – raha ja tütre.
Mehest, kes ei olnud sisuliselt midagi, saab tuntud ja tunnustatud meediastaar. Tema ämmast aga võlavang elu lõpuni, sest napsilemb majasõber Frank, tähtis sell linnas, poeb Esmele külje alla kui sooja otsiv kass ning ahvatleb naist paigutama raha ja vara skeemidesse, kust pole mingit kasu kunagi loota.
Aga varaliselt purupaljale Esmele jääb midagi, mida igaüks ei mõista. Tal on näitlejaanne ja kunstnikuhing, mis eristab üksikuid massist ning Esmet tõusiklikust Dominicist. Kui Esmel enam midagi muud ei ole, jääb talle ikkagi kunst, mis aitab edasi elada.
Kuid näidendi jooksul ei kooru välja midagi, mis näitaks, et keigarlikus Dominicis oleks midagi enamat kui intellektuaalhuligaan ja kultuurivaenlasest väikekodanlane.
Amy lähedaste käekäigust võib jääda mulje, et elu on väga muutlik – kes on täna kuningas, võib olla homme kerjus. Aga kas ikka on päris nii? Amy ei arva seda ega teist. Tema rõhutab hoopis naiivselt, et armastus võidab kõik.
Olgugi et teostuselt on “Amy seisukoht” pigem konservatiivne kui eksperimentaalsesse populismi kalduv lavastus, on see üks intelligentne lavatükk, mis peegeldab inimeses ja ühiskonnas toimuvat.
Kuigi tegu pole otsese sotsiaalkriitikaga, leidub selles omajagu kriitikat nii kultuuri kui poliitika pihta. Löögi all on paljud asjad, mida inglased muu maailma eest kaitsevad, aga mida ise pilavad.
Kui kava lugeda, siis nii nagu kirjanike puhul tihti tavaks, iseloomustab ka “Amy seisukoha” autorit David Hare’i (sündinud 1947) depressiivsus ja kriitiline suhtumine Inglise ühiskonda. Üheaegselt nii meelelahutust kui vaimutoitu pakkudes peegeldab see näitemäng sündmusi
Suurbritannias 1970. aastate lõpust 1990. aastate keskpaigani. Ajal kui majanduskasvu elavdati sotsiaalsete riskide hinnaga.
Kas naerda või nutta?
Kes küsib, mis žanriga täpselt tegu, siis, nagu enamiku Inglise tükkide puhul, on seda raske öelda. Pisarad läbi naeru, must huumor... Kohati koomilise kesta all liiguvad sünged hoovused.
Meelelahutus sünnib tegelikkuse äratundmise kaudu, aga paraku on see tegelikkus päris karm ja tuleb kindlasti paljudele eestlastelegi tuttav ette. Nii et asja- ja ajakohasust on seal küllalt.
Selliste näidendite puhul tekib alati dilemma, millal sobib naerda, millal mitte. Üldiselt kippus olema nii, et pärast esimest vaatust olid suunurgad üles-, pärast teist vaatust allapoole. Nagu arlekiin teatri märkidel.
Kuulsin, et mu hea kolleeg tõlgib parasjagu üht teist Hare’i näidendit. Jään huviga selle lavalejõudmist ootama.
Autor David Hare, tõlkinud Triin Sinissaar.
Lavastaja Mladen Kiselov.
Kunstnik Iir Hermeliin.
Helilooja Jaak Jürisson.
Osades: Mikk Jürjens, Hele Kõrve, Helene Vannari, Anu Lamp, Kalju Orro, Kristjan Üksküla.
Esietendus Tallinna Linnateatris 29. oktoobril.
