Krimisari moodsas kuues

Minu lemmikud on krimisarjad. Ja lisaks teatud sarjad, mida võiks ju nimetada suhtedraamaks, kui romantiline armastus seal nii tagasihoidlikul kohal poleks. Tähtsad on suhted kogukonnas. Minu lemmikuid toodetakse Suurbritannias ja Skandinaavias.

Tänavusel sügishooajal on Eesti telekanalid rõõmustanud kahe uue sarjaga — need on norralaste “Taevasina” ETVs ja inglaste “Aiadetektiivid” Kanal 2s.

“Taevasina” jutustab kokaametit pidavast üksikemast, kes kolib koos kahe lapse ja sõbraga (kes on tõepoolest vaid sõber) väikesele Põhja-Norra saarele, et alustada seal uut elu, rajada oma restoran.

Selgub, et isegi Norras ei hõlju kõik heaolu laineharjal. Muidugi pole väikeses eraldatud kogukonnas niisama lihtne kohaneda. Ka teismeline laps ei löö just vaimustusest käsi kokku, kui ta seltsielu keskmest ürgsesse loodusesse viiakse.

“Aiadetektiivid” on klassikaline Inglise krimisari moodsas kuues. Kaks keskealist naissoost aianduseksperti Rosemary (rosmariin) ja Thyme (tüümian) satuvad oma töö tõttu ikka ja jälle mõrvade tunnistajaks. Inglise krimisarjadele omased ilusad vaated, ilus inglise keel ja parasjagu põnevust, täiesti õudusevaba põnevust sealjuures.

Mis ühendab neid kaht pealtnäha nii erinevat sarja (ja mitmeid teisi seda liiki sarju)?

Väidetavalt soovivad inimesed end samastada. Selliseid teletükke vaadates on see esiteks lihtne ja teiseks meeldiv. Nendes tegutsevad n-ö päris inimesed. Selliseid võib kohata ka päriselus. Nad pole täiuslikud ega ülearu glamuursed. Ja ometi on nad normaalsed inimesed, kellel on töö, sõbrad, perekond.

Ameerika sarjas oleksid iluideaalile mittevastavad kujud heal juhul veidrikud, aga üldjuhul luuserid või lausa kurjategijad. Ameerika sarjas väljuks aednik põõsast täismeigi ja laitmatu soenguga, samas kui “Aiadetektiivide” missis Thyme on pehmelt öeldes vormist väljas. Ent ometi kena ja armas, nutikas niikuinii.

Ilusaid vaateid juba nimetasin. Neid leidub ohtralt oma kargel kujul ka “Taevasinas”.

Siis huumor, mis on ühe hea sarja (filmi üldse) lahutamatu koostisosa. Nojah, tordiga-näkku-huumori austajad peavad küll pettuma. Pigem on need sellised muigamapanevad hetked.

Väga elujaatavad ja positiivsed

Ja last but not least, nagu inglased ütlevad — teatud rõõmus helgus, elujaatavus. Vaatamata tõsistele probleemidele, mida need sarjad käsitlevad. Lugesin kunagi kuskilt arvamust, miks on Inglise mõrvalood nii populaarsed. Kummastaval kombel leiti põhjuseks olevat nende elujaatavus ja positiivsus. Ja nii see on. Õigluski pääseb alati võidule ning selle kandjaks on lihtne, tark ja tore inimene.

Sellised sarjad on kuidagi kodused, kuigi tegevus võib toimuda näiteks Inglise aristokraatide seas.

Ma ei arva, et need sarjad kujutavad endast kõrgkultuuri. Pigem on nende vaatamine mõnus meelelahutus, teatud rituaal.

Jääb vaid loota, et eestlased suudavad toota midagi sama mõnusat ja head. “Kättemaksukontor” on igatahes õigel teel, praegu jääb ehk puudu veel vaid helgusest.