Ain Mäeots: Sõltuvusse võib langeda ka telerivaatamisest
Kuu aja eest esilinastus kasiinosõltlastest rääkiv mängufilm “Deemonid”. Kuidas filmil läinud on?
Vaatajanumber on praegu 14 000−15 000. Arvestades seda, et me tulime välja nädal enne PÖFFi ja et samal ajal linastusid ka Bondi film ja Videviku saaga, on tulemus väga hea.
Olen ise seda meelt, et nii nagu on eesti teatriga, on ka eesti kinoga – üks halb film keerab käru ka järgmistele. Meie ees tulid välja “Seenelkäik” ja “Eestlanna Pariisis” ning need lõid järgnevatele filmidele väga hea pinnase.
Kui ees on õnnestunud film, minnakse julgemalt ka teisi vaatama.
Võib-olla see kõlab imelikult, aga filmist “Deemonid” paistis välja parajat tegemislusti.
Ei kõla üldse imelikult, iga filmi peab rõõmuga tegema ka siis, kui tegu on traagilise looga. Tsiteerides Shakespeare’i: heas tragöödias peab olema vähemalt kolm kõva naerukohta. Teisisõnu peavad asjad olema tasakaalus. Kui müttad palliga ainult ühe värava suunas, läheb tasakaal paigast.
Mängurlus on teema, mis puudutab mõnd inimest väga lähedalt, ning on ka neid, kes sellest aru ei saa. Millist vastukaja film on toonud?
Kui arvustusi vaadata, siis on positiivne kriitika ülekaalus ning lisaks need, kes ei oska seisukohta võtta. Minu jaoks on väga oluline ka see, mida räägivad tavavaatajad, sest aastal 2012 loeb eestlane küll kriitikat, kuid enne kinnominekut guugeldab natuke internetis ja uurib, mida rahvas arvab. Tagasiside foorumites on seni olnud hea.
Mul pole varem kunagi olnud sellist tagasisidet nagu selle filmi puhul. Esimesel paaril nädalal sain täiesti tundmatutelt inimestelt iga päev sõnumeid ja kirju, kus nad tänasid filmi eest ja kirjeldasid, milline elamus see neile oli. See teeb kõige rohkem rõõmu, aga oli ka ootamatu. Olin ise valmis teistsuguseks reaktsiooniks. Tegelikult on film tehtud nii, et ta peabki põhjustama vastakaid arvamusi. Ja kui päris aus olla, siis ma olen isegi üllatunud, et neid, kellele “Deemonid” vastu hakkab, on niivõrd vähe.
Kas kasiinodelt on ka tagasisidet?
On sellist mitteametlikku. Mõned kasiinodega seotud inimesed nägid filmi juba enne esilinastust. Nemad ütlesid, et jah, kõik on õige. Tegelikult on ju nii, et nendest mänguritest, kes ennast täiesti sisse mängivad, halvemat klienti pole. Nendest ei ole ükski kasiino huvitatud.
Film räägib kolme inimese loo. Vaataja ees on tubli ja töökas noormees Joko, korrektne ja täpsust nõudev Ants ning pensionil pedagoog Reeda. Miks just nemad?
Need lood on kokku pandud kümne inimese lugudest, kus Reeda ja Antsu puhul olid väga selged prototüübid. Aluseks on ikkagi reaalsed sündmused, kuigi lõppeks see polegi oluline. Kui algab film, siis on määrav see, kas lugu ise on usutav, kas see veenab. Me kõik oleme näinud tõsielul põhinevaid filme, mis ei veena, ja oleme näinud filme, mis on puhta väljamõeldisena ehedamad kui elu ise.
Tähtis on, et see lugu inimesele kohale jõuab, teda liigutab ja mõtlema paneb. Kui vaatajal ei teki kordagi küsimust, et mida mina selles olukorras teeksin, siis on tegu ebaõnnestumisega.
“Deemoneid” on nimetatud hoiatusfilmiks. On see nii mõeldudki?
Eks iga hea film võiks olla hoiatav, aga kedagi elama õpetada ma küll ei taha. Igasugune moraliseeriv hoiak on mulle vastumeelne. Selle mõttega on filmi sisse pandud ka võitja, kes ütleb mõned asjad nii puhtalt ja teravalt näkku, kui üldse saab, ja minu arvamus ühtib selle võitja omaga.
Aga filmis pole inimest, kes oleks suurelt võitnud ja õnnelikult lahkunud.
Oot-oot! Kõik tegelased võidavad, ja võidavad mitu korda ning lahkuvad õnnelikult. Aga siis lähevad nad tagasi.
Ometi ei lõpe see nende jaoks hästi.
Jah, nad ei ole professionaalsed mängurid, muidugi see lõpeb kurvalt. Nad hakkavad oma päriselu ehitama kinnisideedele ja see ei lõpe ühelgi alal hästi, mitte kunagi.
Kasiinos me räägime ikkagi õnnemängust, ja kui sa hakkad õnnega mängima... Ainus võimalus kasiinost rahulikult lahkuda on, kui arvestad ette, et raha, mis ma mängu panen, on läinud, ja võtadki nii, et see on kulu meelelahutusele.
Sel hetkel, kui inimene läheb mõttega, et ma pean mingit raha võitma, siis ta on kadunud.
Siin räägib su oma kasiinokogemus?
Ma arvan, et iga looja peab kas või natukenegi teadma, millest ta kirjutab või filmi teeb. Minu kogemus kasiinodega jääb paljude aastate taha. Olen kaardilaua taga istumas käinud ja üht-teist ka sinna jätnud. Aga see pole praegu määrav, mind huvitasid inimesed, see, mis neist kasiinost minnes edasi saab.
Muidugi ma tean, mida tunnevad inimesed, kes lähevad suurte lootustega kasiinosse ja mul on neist kahju. Aga inimene saab mülkast välja ronida ikka ise. Ta peab esmalt seda ise tahtma ja siis saavad teised aidata. Vahet pole, kas see on narko, alko või mängud, väljatuleku otsustab alati sõltlane ise. Iga juhtum on erinev ja mingit ühtset retsepti pole, mis kõigi jaoks ühtmoodi toimiks. Kindel on see, et ümbritsevatel inimestel tuleb olla sõltuvuse küüsis oleva lähedasega jube karm.
Neid kolme inimest, kellele inimesed saalis kaasa elavad, mängivad Tambet Tuisk, Ene Järvis ja Ain Lutsepp. Miks just nemad?
Nii nemad kui teised põhitegelased olid mul silme ees juba kirjutades. Mina saan töötada nii, et kujutan ette kindlaid isiksusi, ja kui need on õiged, siis hakkab minema ka lugu ja jooksma dialoog, ole ainult mees ja jõua kirja panna.
Kasiinovõtted tehti vana Postimaja teisel korrusel. Miks mitte päriskasiino?
See poleks kuidagi võimalik olnud. Kasiino päevakäive kinni maksta ... no ma ei kujuta ette. Lisaks muud põhjused nagu turvaküsimused kasiinos.
Meie eesmärk polnud kindlasti ühegi kasiino pihta kogupauku anda, see on meelelahutusasutus ja las ta olla pealegi.
Lõpuks võib sõltuvus tekkida igast asjast. Ma tean inimesi, kes on oma ajud telekaga pehmeks vaadanud, ja see pole kunstiline kujund, vaid ongi nii. Tõsiselt.
Kas sa ei kartnud oma filmiga õnnemänge õhutada? Et vaatajad mõtlevad, et saaks kas või ühegi suure võidu ja vannituba remontida.
Ei, seda küll mitte! Pole kohanud kedagi, kes oleks pärast filmi tahtnud kasiinosse minna! Kui on vaja vannituba remontida, tuleb tööd teha ja vaeva näha.
“Deemonid”
- Ain Mäeotsa film “Deemonid” on katse vaadata hasartmänge ja kasiinot hasartmängusõltlase vaatepunktist – läbi kolme väga erineva inimese loo.
Need lood põhinevad
tegelikkuses aset leidnud sündmustel ja reaalsete inimeste kogemustel.
- “Deemonid” on tragikoomiline lugu valedest, mida inimesed sageli
endale ise räägivad.
- Režissöör Ain Mäeots.
- Stsenaristid Ain Mäeots, Toomas Tilk.
- Operaator Elen Lotman.
- Kunstnik Tiiu-Ann Pello.
- Produtsent Anneli Ahven.
- Peatootja Kopli Kinokompanii, kaastootja Exitfilm.
- Osades: Tambet Tuisk, Ain Lutsepp, Ene Järvis, Evelin Võigemast, Mait Malmsten, Eva Püssa.
- Esilinastus: sügis 2012.
