Neid koeri on palju, keda sa oled aidanud. Kas sa mäletad esimest?

Ma mäletan neist igaüht. Aga esimene oli Torsten.

See üle ilma kuulus saksa lambakoer, kellel oli tippsportlastestki rohkem karikaid?

Täpselt. Ja kelle suguvõsa ulatub Ameerikast Antarktikani. Arstid teda enam aidata ei saanud, aga Torsten tahtis veel elada. Tegelikult ma usun, et rattad võivad mõnikord aidata ka täiesti lootusetu juhtumi puhul − kui vanker tõsta sellisele kõrgusele, et varbaotsad puudutavad maad, mitte ei ripu õhus. See aitab pidurdada lihaste kärbumist ning võib juhtuda, et koer võtab mõne aja möödudes ise jalad alla. [Mööda silkab väike koer ning Aivo jääb teda silmitsema, vabandades hetk hiljem, et koerad on tema "haigus" − T.L.] Torsteniga kahjuks nii ei läinud, sest ta oli liiga kaua olnud jalutu ning lihased olid jõudnud kärbuda. Sellele vaatamata hakkas ta jalgu liigutama ning liikus käruga veel päris pikalt. Üks väike valge spits, kes varem tagumikku järel lohistas, käib aga nüüd täiesti oma jalgade peal. Ta kõnnib küll vinta-vänta ja kukub pidevalt, aga käib! Vankrit pole tal igatahes enam vaja, see on kõrvale lükatud. Ma just käisin tal külas.