Ajaloolane kui (kohtu)ekspert
Mõnikord juhtub nii, et ajaloolane peab võtma endale (kohtu)eksperdi rolli, s.t hindama ja analüüsima esitatud tõendid. Allikakriitiline lähenemine nõuab alati teksti usaldusväärsuse hindamist, samuti kirjutusmaterjalide ja -vahendite ning šrifti uurimist. Nii teksti kui selle kirjutamisviisi põhjal saab kirjutatu kohta teha mõningaid järeldusi. Mida ja miks võib pidada tõeks ning millised kahtlused tekivad - seda kõike tuleb aga allikakriitilise analüüsiga põhjendada.
Antud juhul saab uurida vaid kaht eri pikkusega teksti, mida ühendab vägagi intrigeeriv hüpotees: üsna täpselt 30 aastat tagasi, 27. detsembril 1979, juhtis Kabulis Afganistani valitseja Amini Tadž-Beki palee vallutamist NSV Liidu kangelasest eestlane, kes selle eest pälvis veel teise NSV Liidu kangelase Kuldtähe.
Lähtematerjal
Number 1.
12. veebruaril 2009 ilmus Maalehes Peeter Ernitsa intervjuu Karl Paksiga.
Too rääkis, et 2008. aasta sügisel kohtas ta Kaliningradis meest, kes vallutas 1979. aasta detsembri lõpul ühe erigrupi juhina Afganistani presidendi Amini palee. Tegu olnud 70ndates aastates GRU ehk NSV Liidu kindralstaabi luure peavalitsuse (sõjaväeluure) kindralleitnandiga. "Amini palee vallutamist juhtis hoopis eestlane," ütleb tundmatuks jääda sooviv allikas. Üllataval kombel on ka too GRU mees, aukraadilt samuti kindralleitnant. „Brežnev andis talle selle eest Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähe," jätkab allikas ja täpsustab: „See oli tal juba teine." Afganistani veteranide ühingu juht ei oska seesuguse jutu peale midagi kosta. Kuid ta ei imesta millegi üle. Kõik võib olla.
Number 2.
Peeter Ernitsa artikkel „Afganistani palee uputas verre eestlane".
Mida me teame autoritest?
1. Praegu Tallinnas elav NSV Liidu relvajõudude kaardiväekapten Karl Paks teenis Afganistanis alates 1987. aasta juulist. Ta oli kogenud sapöör, kes juhendas nooremaid. Eesti Vabariigis juhtis Paks aastaid mittetulundusühingut Relvavendlus, kuhu kuulub umbes poolsada 1979-1989 Afganistanis võidelnud eestlast, mõnevõrra enam aga venelasi, ukrainlasi jt, kes toona saadeti Eesti NSVst ajateenijatena Afganistani. Ühenduses on ka hukkunud võitlejate sugulasi.
2. Autor jääb anonüümseks, nimetame teda järgnevalt „X".
X kinnitab, et palee vallutamist juhtis eestlasest GRU kindralmajor, NSV Liidu kangelane Vladimir Rodin.
Eeldame, et Karl Paks ja X teineteist ei tunne. Karl Paks ei kohtunud Kalingradis X-iga. Teame, et lähtematerjal on antud eri ajal Peeter Ernitsale.
Järeldus: kahe samasuguse ja mõnevõrra teineteist täiendava teabe olemasolu märksa suurendab esitatud teabe tõeväärtust.
Tähelepanekud autori X räägitu kohta
X annab üsna detailse ja täpse kirjelduse sündmustest Kabulis seoses Amini palee vallutamisega. Täpsus detailides üldjuhul suurendab teabe tõeväärtust.
Siiski jäävad silma mõned vead:
1. „KGB eriüksust Alfa juhtis toona kindral Karpuhhin."
1979. aasta detsembris juhtis KGB eriväeosa A (kirjanduses tuntud kui Alfa) eriüksust GROM, mitte kindral, vaid kapten Viktor Karpuhhin (1948-2003). Viimane asus Alfas teenima 1979. aasta septembris ning ta tegi järgnevalt KGB eriväeosas läbi kiire karjääri kuni kindrali aukraadini.
Muuseas, 1991. aasta augustiputši ajal pidi KGB kindralmajor Karpuhhin A eesotsas ründama Valget Maja, Venemaa presidendi Jeltsini asupaika. Karpuhhin oli selleks valmis ning tormilistes poolt-vastu arutlustes pidas tema vajalikuks rünnata Valget Maja. Augustiputši läbikukkumise järel saadeti Karpuhhin kiiresti erru.
2.„Seepeale (1980. aasta alguses - K. A.) võttis kontrolli enda kätte 40. armee ülem kindralleitnant Boris Gromov."
Kindralleitnant Gromov oli 40. armee komandör ajavahemikus 1. juuni 1987 - 15. veebruar 1989. Gromov oli 1979.-1980. aastavahetusel Põhja-Kaukaasias paikneva NSV Liidu relvajõudude diviisi staabiülem. Seega ei saanud ta Kabulis Amini palee vallutamise järel võtta kontrolli „enda kätte". 40. armeed juhtis sel ajal Kabulis kindralleitnant Juri Tuhharinov.
Gromovi esimene komandeering (hiljem tuli neid kokku kolm) Afganistani algas 1981. aasta jaanuari teisel poolel ning seal alustas ta oma teenistust 40. armeesse kuuluva 108. diviisi staabis.
3. „Operatsioon kestis kõigest 20 minutit."
Versioon 20 minutiga Amini raskeltrünnatava palee vallutamisest on väga levinud publitsistikas, s.t eeskätt ajakirjanduslikes väljaannetes. Tõsisemad allikad kinnitavad operatsiooni ajaks 43 minutit. Meeletu tulevahetus lõppes palee vallutamise järel väga järsku ja nii tekkis sealsete võitlejate jaoks lausa kõrvulukustav vaikus.
Järeldus: vigu Karpuhhini auastme, operatsiooni kestvuse ja Gromovi rolli osas on raske seletada. Kui X oli 1979. aastal Kabulis, siis ilmselt teaks ta elu lõpuni, et palee ründajate esiritta kuulus kapten Karpuhhin. Olla ise meeletus tulekeerises, kus iga minut venib väga pikaks ja pidada operatsiooni aega tegelikust kaks korda lühemaks? Gromovist kui Afganistanist NSV Liidu vägede lahkumist korraldanud komandörist on palju kirjanduses juttu tehtud, aga 1979. aastal oli ta üks kindral teiste seas ning teda Kabulis ilmselt eriti ei teatudki.
Arvud Amini palee ründamisel hukkunutest, lossi sisenejate nimed jm detailid on lubatud eksimuse piires, s.t arvukad allikad on kaunis vasturääkivad.
Vladimir Rodini rollist Kabulis
X-i põhjal: GRU kindralmajor Rodin määrati operatsiooni juhiks tund enne selle algust ja tema asukohaks oli Kabuli „linn". Rodin on praegu elus erukindralleitnandina.
Eesti raamatukogudes kättesaadavates GRU-teemalistes teatmematerjalides ei ole nime Vladimir Rodin. Samuti pole sellist nime mitmel Vene vastaval netileheküljel. Kuna Maaleht andis käesolevaks analüüsiks aega vaid kolm päeva, siis võib kättesaamatuks jääda mõni vajalik allikas.
GRU eriüksuse komandör Kabulis oli polkovnik Kolesnik. Äratab tähelepanu, et palee vallutamise järel tegi KGB liinis kindral Drozdov otsekohe ettekande kindralleitnant Ivanovile. X-i jutu järgi oli kindral Ivanov Kabulis „KGB analüütik" ja sellega võib enam-vähem nõustuda. Kindral Ivanov tegi seejärel ettekande Moskvasse, NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) esimehele Juri Andropovile.
Teadaolevatel andmetel tegi polkovnik Kolesnik palee vallutamise järel kohe ettekande Moskvasse GRU ülemale armeekindral Pjotr Ivašutinile.
Loogika põhjal oleks Kolesniku ettekanne kõigepealt pidanud liikuma kindralmajor Rodinile ja sealt edasi Moskvasse, GRU ülemale.
Eelmise teesi vastu räägib teadmine, et armeekindral Ivašutin kutsus Kolesniku enda juurde Moskvas 17. detsembri õhtupoolikul ja andis talle isiklikult korralduse lennata erariietes Afganistani, et seal „täita NSV Liidu valitsuse eriülesanne". Kolesnik lendas välja Tškalovi lennuväljalt 19. detsembril kell 6.30 (Moskva aeg). Ta jõudis Kabuli 20. detsembri hommikul, seal kandis kõigepealt enda tulekust ette kindralpolkovnik Saltan (X ütleb: Said) Magometovile, kes sel ajal oli Afganistani armee juures NSV Liidu relvajõudude peanõunik.
Kui polkovnik Kolesnik 1980. aasta jaanuari algul Moskvasse tagasi jõudis, tegi just tema suulise ettekande GRU ülemale Ivašutinile.
Kättesaadavates andmetes on üsna palju juttu sellest, et just KGB kindral Ivanov kavandas 1979. aasta lõpupoolel Kabulis plaane Amini kõrvaldamiseks atentaadiga ning hiljem osales ta pealinna vallutamise üldplaani väljatöötamises. Pole andmeid, et tema kõrval oleks selliseid plaane koostanud mõni GRU kindral.
Polkovnik Kolesnik sai esimese suunise töötada välja Amini palee ründamise kava 23. detsembri pärastlõunal Kabulis NSV Liidu saatkonna II korrusel, kus paiknesid KGB ruumid. Suunise andsid talle KGB kindralid Ivanov ja Kirpitšenko, sama korralduse sai veel ühe eraldiseisva üksuse komandöri nõunik polkovnik Popõšev. Sel hetkel polnud veel tegu lahingukäsu ettevalmistamisega, vaid pigem anti üldine korraldus: mõelge välja rünnakuplaan juhuks, kui olukord ootamatult muutub ja Amini palee valvamise asemel peavad NSVLi üksused hoopis Amini residentsi ründama, kandke oma kaalutlused ette järgmisel hommikul.
24. detsembri hommikul selgus, et esimene ettekandja - polkovnik Popõšev võttis sellist „imelikku" korraldust täiesti formaalselt, sest Afganistani valitseja Amin oli teadaolevalt NSV Liidu truu liitlane. Samuti oli polkovnikul selge, et tema ei ründa paleed.
Polkovnik Kolesnik töötas koos spetsnaz´i komandöridega terve öö. Detailirohke arutluse järel tunnistati Kolesniku plaan sobivaks, see eeldas mõningaste lisajõudude saamist. Kell 18 saabus sellele rünnakuplaanile kinnitus Moskvast KGB peakorterist. Seejärel nimetas kindral Magometov polkovnik Kolesniku operatsiooni juhiks.
24. detsembri hilisõhtul siirdus Kolesnik valitsusside kõnepunkti, et rääkida salajasel liinil NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi ülema marssal Nikolai Ogarkoviga. Telefonineiu Moskvas keeldus teda kaua aega ühendamast, sest Kolesniku nime polnud nimekirjas. Ogarkov lubas anda Kolesniku käsutusse mõningad täiendavad jõud ja nii ka läks. Kolesniku asetäitjaks operatsiooni ajal määrati KGB erirühmade juht kindral Drozdov.
Muuseas, neljapäeva, 27. detsembri hommikul, võitlejatele täiesti mitteharjumuspärasel ajal, korraldati eriüksuste meestele Kabulis saun. Seejärel anti neile puhas pesu. See on vana vene komme - minna võimaluse korral lahingusse puhtas pesus. Lahingukäsu ja konkreetsed lahinguülesanded said reavõitlejad mõnevõrra erinevatel kellaaegadel, 27. detsembri ennelõunal.
Kas tegu võib olla nimekaimudega?
Kättesaadavatest materjalidest nähtub vaid üks kindral V. Rodin, kes 1979. aastal ja hiljemgi oli Afganistanis. Tegemist on aga kindralpolkovniku aukraadini jõudnud Viktor Semjoni p. Rodiniga, kes aastatel 1977-1982 töötas Turkestani sõjaväeringkonna poliitvalitsuse juhina. Selles sõjaväeringkonnas moodustatud 40. üksiku armee üksused ületasid 25. detsembril 1979 kell 15.00 (Moskva aeg) riigipiiri. Kindral Viktor Rodin siirdus Afganistani 27. detsembri hommikul.
Pole andmeid kindral Viktor Rodini osalemisest Amini palee vallutamisel. Kuna Nõukogude armee läks - sõjameeste teada - Amini korduvate palvete ja NSV Liidu valitsuse otsuse alusel „appi sõbralikule naaberriigile", siis isegi 40. armee juhtkond ei teadnud sel ajal riigipöörde ettevalmistustest. Seega ei saanudki kindral Rodin osaleda neis sündmustes.
Versioon rünnaku algusest .
X räägib, et afgaani luure sai teada „peagi algavast riigipöördekatsest" ning tund enne operatsiooni „katkes side Kabuli Nõukogude saatkonnaga, kus operatsiooni juhid istusid".
Pole tõsiseltvõetavaid andmeid, et afgaani luure saanuks eelnevalt teada ettevalmistatavast riigipöördekatsest. 27. detsembri hilisõhtul ründasid NSV Liidu relvaüksused täiesti ootamatult Kabulis Afganistani kindralstaapi, kaitseministeeriumi, siseministeeriumi, välisministeeriumi, õhujõudude staapi, politseid jt. valitsus- või riigikaitseasutuste hooneid. Telefonside NSV Liidu saatkonnaga katkes pärast seda, kui kell 19.15 (kohalik aeg) lendas õhku Kabuli kesklinnas telefonikeskus - see plahvatus oligi pealinna vallutamise operatsiooni algussignaaliks. Telefonside katkemine ei saanud mõjutada Amini palee vallutamise operatsiooni juhtimist, sest sõjamehed kasutasid omi sidevahendeid. Amini palee ründamine (see asus kõrgel mäel, pealinnast pisut väljas) algas plaanitust tõepoolest mõnevõrra varem. Amini mürgitamise katse ebaõnnestumise järel tugevdati õhtupoolikul Tadž-Beki valvet ning õhtupimedusest tulistati paleele lähenevaid spetsna'i esimesi mehi. Kell 19.15 lendas õhku kaks punast raketti ja raadiosaatjates kõlas rünnakusignaal „Torm -333". Sisuliselt algas operatsioon veidi varem, NSV Liidu eriüksuste lähenemisega palee ründamise lähtepositsioonidele.
Pole andmeid, et tund enne Amini palee atakeerimise algust oleks keegi asendanud polkovnik Kolesnikut või kindral Drozdovi. Arvestades üldolukorra komplitseeritust, oleks asendaja järgnev tegevus olnud äärmiselt keeruline. Võimalust, et sel ajal vahetati veel välja operatsiooni juht, tuleb pidada kaduvväikseks.
Palee ründamise ajal paiknes Kolesniku ja Drozdovi komandopunkt ühel mäel. Nad olid ühenduses kindral Ivanoviga, kes asus juhtimispunktis Mikron. Juhtimispunkt paiknes Kabuli staadionil. Kuna komandopunkti raadiosides tuli ette häireid kehvade patareide pärast, oli nende side juhtimispunktiga kohati häiritud.
Kahekordne NSVLi kangelane Vladimir Rodin?
Afganistani sõjast (1979-1989) said NSV Liidu kangelaseks 85 meest ning hiljem, Venemaa presidendi Jeltsini ukaasi alusel pälvis Vene Föderatsiooni kangelase tiitli veel lisaks kaheksa sõjameest, sh viis postuumselt.
Rodin, Vladimiri nime nende hulgas ei ole.
Sellist nime ei ole ka Eestis üldkättesaadavates NSV Liidu kangelaste registrites.
Kättesaadavad NSV Liidu kangelaste registrid näivad olema täpsed. Näiteks KGB kapten Karpuhhin sai NSV Liidu kangelase Kuldtähe medali nr 11 433 ja autasu omistati talle NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 24. aprillist 1980. Amini palee vallutamise eest said NSV Liidu kangelaseks polkovnik Bojarinov (postuumselt), kapten Karpuhhin, polkovnik Kolesnik ja kapten Kozlov.
Tähelepanu äratab „kahekordne NSV Liidu kangelane", millest vähemalt üks peaks olema sõjaliste teenete eest. Kahekordseid NSV Liidu kangelasi on sadakond, neist 107-115 Suure Isamaasõja (1941-1945) aegadest - kindralid, marssalid, lendurid jt. Hetkel ei meenu NSV Liidu rahuajast (1946 -1991) ühtegi sõjaliste teenete eest kahekordset NSV Liidu kangelast. Rahuajal said mitmekordseks NSV Liidu kangelaseks näiteks Leonid Brežnev ja veel mõned NSV Liidu kompartei tippnomenklatuuri kuulunud tegelased. Kahekordsete NSV Liidu kangelaste reas on rahuajast mõned kosmonaudid, üks allveelaevnik, üks katselendur jt ja nende kodukohta püstitati pronksbüst (ka eluajal). Tekib küsimus - kuidas püstitada pseudonüümiga kangelase kodukohta tema pronksbüst, mis oli NSV Liidus ette nähtud?
NSV Liidus ei devalveerunud NSV Liidu kangelase aunimetus (v.a kõrged parteitegelased). Teadaolevalt annetati aunimetused reaalsetele isikutele, aga mitte pseudonüümidele.
Järeldus: Rodin, Vladimiri nime puudumine NSV Liidu kangelaste registris vähendab X-i räägitu usaldusväärsust.
Vladimir Rodin on olemas
Eelpooltoodu sunnib üsna palju kahtlema kindralleitnant Vladimir Rodini olemasolus. Või vähemalt tema juhtivas tegevuses Kabulis.
Siiski õnnestus leida mõningaid andmeid, et sellenimeline tegelane on olemas. Nii näiteks on venekeelsel saidil Russian Baltics in European Union 2004. aasta jaanuarist pikem kommentaar Afganistanis Al-Qaeda terroristliku võrgu ülesehitusest NSV Liidu GRU eriüksuste põhimõttel. Artikli sissejuhatuses on märgitud, et autor on Vladimir Rodin. Samas antakse teada, et ta on GRU erukindralmajor, kelle nimi muudetud. Seega võib Vladimir Rodin olla pseudonüümiks GRU ühele töötajale, mis kindlasti seletab Rodini nime puudumist NSV Liidu kangelaste registrist.
Kaudselt viitab ka X asjaolule, et „kõige tõsisematel tegijatel oli igaühel neli kuni kümme väljamõeldud nime".
Pole kahtlust, et GRU mehed kandsid varjunimesid erioperatsioonide ajal. Samas on hilisemas erialases kirjanduses, eriti just kõrgemate aukraadide osas, toodud välja õige nimega GRU kaastöötajaid.
Samuti ilmus ajalehtedes Vesti Nedeli ja Den za Dnjom aastatel 2002-2005 sama varjunime all hulk asjatundlikke artikleid Afganistani sõja teemadel.
Kontaktid lehe toimetuse töötajatega, kes Rodiniga kohtunud, kinnitavad, et tegu on eestlasega, kes ka praegu elab Eesti Vabariigis.
Üldised järeldused
Karl Paksi ja X-i tekstide allikakriitiline analüüs lubab arvata, et hüpotees Amini palee vallutamist juhtinud kahekordsest NSV Liidu kangelasest-eestlasest, kes on GRU erukindral ja elab veel praegugi Eesti Vabariigis, ei leia lähtematerjalide põhjal vajalikul määral kinnitust.
Rodini kui „kahekordse NSV Liidu kangelase ja samas tundmatuks jääva eestlase" reklaamimine Karl Paksile Kaliningradis 2008. aastal võis johtuda tema vestluskaaslase soovist näidata, milliste „vägitükkidega" on Paksi zemljak hakkama saanud.
X-i jutt on üldjoontes asjatundlik ja detailne, aga see ainuüksi ei kinnita kõike tema poolt räägitut. X on Rodini rolli Kabulis üle hinnanud. Samuti äratab kahtlust versioon Rodinist kui kahekordsest NSV Liidu kangelasest. 200. aasta 18. jaanuari teates on Rodin end määratlenud kui GRU erukindralmajor. Lähtematerjalis nr 2 aastast 2009, on märgitud, et Rodin läks „erru kindralleitnandina", s.t tema auaste on tõusnud. Ajaloost on teada rida näiteid, et kontrollivõimaluse puudumise korral on auastmetel selge „tendents tõusta".
Pigem on X Afganistani sõda käsitlevas ulatuslikus kirjanduses orienteeruv inimene, millele lisandub harukordselt lennukas fantaasia.
