Ajaloolase värske teooria: Ümera lahingut võisid alustada hoopiski sakslased

 (9)
Ajaloolase värske teooria: Ümera lahingut võisid alustada hoopiski sakslased
Ümera lahing---

Tartu ülikooli arheoloogi Ain Mäesalu arvates võis 800 aasta tagune Ümera lahing välja näha pisut teistsugune, kui oleme seni harjunud ette kujutama.

Septembrikuus 800 aastat tagasi olid ugandilased, sakalased ja nähtavasti ka soontagalased suure ühendväega Võnnu linnust piiramas.

“Suur vägi” tähendas siinkohal oletatavasti umbes tuhandet meest.

Need mehed olid oma sõjakäigu ette võtnud kättemaksuks Võnnu orduvendade juhi Bertoldi organiseeritud samalaadsele visiidile Otepääle.

Ründasid või piirasid?

Eestlased võtsid Võnnu piiramist südamega: nad ehitasid oskuslikult kaitsetorne, kimbutasid kaitsjaid ammunooltega ning üritasid linnusele kõigiti tuld otsa torgata.

Kolm päeva kestnud piiramise järel oligi Võnnu juba nende kätte kukkumas, kuid neljandal päeval lahkusid eestlased ootamatult oma positsioonidelt.

Taandumine – Ain Mäesalu igatahes eelistab seda sõna “põgenemisele” – oli tingitud ristisõdijate abivägede, eelkõige Kaupo juhitavate liivlaste üksuste lähenemisest.

Umbes 25 kilomeetrit Võnnust tänapäeva Eesti suunas suubub Koiva jõkke väike Ümera jõgi.

See on nii väike, et oli vahepeal pikka aega lausa kadunud – Ümera (Jumara) kohanimi säilis viimaks vaid ühe talu nimena ning ajaloolastel puudus kindlus, milline sealsetest väikestest ojadest oli oma hiilgeajal Läti Henriku kroonikas kirjeldatava lahingu tunnistajaks.

Seotud lood:

Tänapäeval on jõgi oma vana nime siiski tagasi saanud.

“Senine kujutelm Ümera lahingust on niisugune: eestlased varjusid metsa ning kui ristisõdijad tulid, siis ootamatult ründasid neid,” kirjeldas Ain Mäesalu 21. septembril Tartus Akadeemilise Ajalooseltsi ja Otepää Linnamäe Ajaloo Seltsi korraldatud loengul.

Kuid Henriku kroonika – ainus, ehkki väga napp infoallikas Ümera lahingu kohta – võimaldab tähelepanelikul lugemisel ka teistsugust tõlgendust, teatas Mäesalu.

“Ja nad liikusid edasi Ümera juurde, teadmata, et eestlaste vägi oli peidus metsades Ümera ääres. Ja äkki nägid nad kogu väge endale vastu tulemas,” kirjeldab Henrik sakslaste ning nende teenistuses olevate liivlaste-lätlaste käekäiku.

Kroonika teksti alusel võib arvata, et otsese kallaletungimise asemel piirasid eestlased ristisõdijad esmalt hoopis ümber ning esitasid neile nõudmise alla anda.

Seda seisukohta näib kinnitavat ka kroonika edasine tekst, mis kirjeldab orduvendade sõjateenistuse venna Arnoldi poolt sakslastele esitatud üleskutset koonduda, võitluseta mitte alla anda, vaid üritada hoopis piiramisrõngast läbi murda – otsus, mis näib olevat kiire operatiivnõupidamise tulemus.

“Seega alustasid Ümeral relvastatud võitlust hoopis sakslased. Ei olnud tegu eestlaste reeturliku rünnakuga varitsusest,” sedastas Mäesalu.

Kroonika toetab säärast tõlgendust veel järgmiseski lauses: “Ja nad läksid nendele kallale ja tapsid mõned neist /---/.”

“Nad” märgib siinkohal ristisõdijaid ning “nemad” eestlasi: just sakslased tulid Ümeral eestlastele kallale, mitte vastupidi.

Ümera lahing lõppes eestlaste suure võiduga: ligikaudu sada vaenlast võeti kinni, osa neist praeti, osale lõigati ristid seljale.

Liivlasi-lätlasi, keda võis nagu eestlasigi olla kokku umbes tuhatkond meest, raputati “paremale ja vasakule”.

Lahingus osalenud vähesed sakslased kandsid samuti kaotusi.

Kus lahing peeti?

Ain Mäesalul on uudne seisukoht ka Ümera lahingu toimumiskoha suhtes: tema meelest leidis see aset põhja pool Ümera jõge, mitte lõuna pool.

“Miks pidanuks eestlased valima lahingupaiga lõuna pool jõge, kus nende võimalik põgenemistee olnuks ära lõigatud,” põhjendas Mäesalu.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare