Siis on mees alguses tagasi. “Viiskümmend viis.”

Viiskümmend viis koolilõpumärkidega alust on näitusesaalis.

Otsus: kollektsionäär

Kõik see ilu ja sära kuulub metallikunstnik Tõnu Laukile. Need on gümnaasiumide, ameti-, kõrgkoolide, poiste- ja tütarlastekoolide, tegutsevate ja ajalukku kadunud koolide lõpumärgid.

Märkide vahel on ka sõrmused, mis tähenduselt samamoodi märgid, aga lihtsalt teisel kujul. Käevõrud, mille eesmärk on samuti kinnitada: ma olen see, kes suutis selle kooli lõpetada. Ma olen keegi.

Seega on tegu aumärkidega. Au olgu sulle selle eest, et suutsid selle raja läbi käia. Au, et sul oli võimeid, aga ka visadust.

Tõnu Laukil on olnud samuti visadust — koguda, küsida, uurida, õppida, osta, süstematiseerida.

“See töö on lõputu, aga vähemalt algus on tehtud. Teistpidi võttes pole mul selle hobi tõttu arvutit, autot, maja,” ütleb Lauk ja viipab käega näitusesaali suunas. “Need kõik on siin…”

Siiski on mehel üks lohutus ka: tema kogutavad esemed on piisavalt väikesed, mahuvad isiklikku elamisse ära. “Õnneks ei kollektsioneeri ma trammivaguneid.”

Aga 1938. aastal sündinud ning riikliku kunstiinstituudi monumentaalkunstnikuna lõpetanud Tõnu Lauk pole mitte ainult märke kogunud. Tema õllepudelite kollektsioon on praegugi Järvakandi klaasimuuseumis kõikidele näha.

Seegi pole kõik. Aastakümneid on Lauk askeldanud Ruhnu saarel, kuhu ta kunstiinstituudi õppejõuna suvilakoha ostis, kogudes ajalooga esemeid. Oluline osa neist oli deponeeritud Ruhnu muuseumis.

Oma muuseum Ruhnul

Nüüd on ta koos Ruhnule elama asunud poja Kaarliga asutanud oma ettevõtmise nimega Buldersi talu muuseumi Buldersi ait ning soovib sinna tuua ka varem Ruhnu muuseumis näidatu ja hoitu.

Seda teades ei imesta sugugi, et alles eelmisel nädalal naasis mees Tartust, kus pakkis mänguasjamuuseumis sisse näituse enda ja Väinu Paasi noores eas meisterdatud mänguasjadest.

Peagi avatakse see mänguasjanäitus Järvamaa muuseumis Paides.

Tsaari tahte tulemus

“Kõik sai alguse imperaator Aleksander III tahtest,” kirjutab Tõnu Lauk Eesti Rahvusraamatukogus avatud märginäituse sissejuhatavas tekstis.

Tsaari tahe oli, et Vene riigis räägiksid kõik vene keelt, oleksid mundris ja kannaksid rinnamärke — eks ikka selleks, et oleks näha, kellega tegu.

Sellel tahtel on aga üks väga ootamatu ja omapärane tulemus. See on Eesti koolilõpumärgikultuur, mida Tõnu Lauk nimetab maailmas ainulaadseks. Lätlastel on ka midagi, aga mitte nii silmapaistvat.

Nüüd on see ainulaadsus esinduslikul kujul esimest korda vaatajate ees.

Tõeliselt ilusad märgid, nii kujunduselt kui teostuselt. Osa õppeasutusi, sealhulgas Lauki enda kodukool Gustav Adolfi gümnaasium, on esindatud aastakümnete pikkuste ridadega, mõned koolid aga vaid üksiku märgiga.

Kui imperaator Aleksander III kõrvale jätta, sai mehe märgikogumiskirg alguse siis, kui isa näitas talle ema venna Vabadusristi.

Paugupealt sai väikesest Tõnust klantspaberist märkide valmistaja. Ning ka müüja, ostjateks täditütar ja tädipoeg.

Koguja esimene teadlik märgiost sai teoks aastal 1949 — helesinise emailiga kaetud rippuv žetoon kirjaga “Miru mir” — maailmale rahu. “See on mul praegugi alles.”

Koolimärkide kollektsioneerimine muutus aga tõsiseks nn uuel Eesti ajal. “Kui midagi tahad uurida, siis peab sul endal ka olema, mida uurida,” hindab kollektsionäär.

Märkide kõrval on ka lõpusõrmused. Vanim neist, pärit aastast 1934, kuulus kunstnik Tiit Pääsukese isale Jaanile, kes lõpetas Põltsamaa tööstuskooli.

“Kui märgipisik, faleristlik pisik sind tabab, siis enam pääsu pole,” usub Tõnu Lauk. “Samas pole ma ainult koguja. Ma võitlen selle eest, et säästa ja päästa eesti kultuuri. Võin end mõnes mõttes kultuuriohvitseriks nimetada.”

Kaljo Alaküla lugu

Ühel heal päeval luges Tõnu Lauk Kaljo Alaküla raamatut “III eskadrill”. Mingil hetkel jõudis ta kohani, kus Alaküla kirjeldab, kuidas gümnaasiumi lõpumärgi kätte sai. Lauk tõusis, läks oma kollektsiooni juurde ja pööras Tallinna 5. gümnaasiumi 1943. aasta lennu märgi ümber. Selle tagaküljele oli graveeritud nimi Kaljo. Järelikult oli tegu sellesama märgiga!

Lauk sõitis Alaküla juurde ning sirutas peo mehe suunas. “Tead, mis mul peos on?” küsis ta. “Sinu koolilõpumärk!”
Samas selgus ka, et Alaküla oli tollal talle meeldinud tütarlapsega oma märgid vahetanud. Sealt edasi jõudis märk tundmatuid teid pidi kollektsionääri kätte.

Gustav Ernesaksa lugu

Ühes antikvariaadis pakuti Laukile märki (pildil), mille tagaküljele oli kirjutatud Gutt. “Teate, kelle märk see on?” küsis müüja.
Ja vastas ise: “Gustav Ernesaksa!”
Kuna Ernesaks oli teadupärast muusikamees, aga märk riigi tehnikagümnaasiumi oma, valdasid kogujat kahtlused.

Ta läks teatri- ja muusikamuuseumi ning sai sealt kinnituse, et eesti muusika suurmees on tõepoolest aastal 1928 sellise õppeasutuse lõpetanud.

Tõnu Lauk koolilõpumärkidest
- Eesti võiks koolilõpumärkide rohkuse ja taseme poolest olla kantud Guinnessi rekordi­raamatusse.
- Paljudel koolidel kujunes märk Eesti ajal. Osad olid kindla kujundusega, vaheldus vaid aastaarv (näiteks Gustav Adolfi gümnaasium), teised aga sellised, nagu õpilased ise soovisid seda näha (Jakob Westholmi gümnaasium). Kujundustest nähtub, et maailma kunstivooludega oldi Eestis üsna hästi kursis.
- Märgid on nii oma materjali — hõbe, kuld, email — kui töötluse poolest Eesti juveliiritöö märkimisväärsed miniteosed. Üks uhkemaid ja omapärasemaid neist on Tartu meditsiinikooli
3. lennu filigraantehnikas sõrmus, mille keskel kullast plaat.
- Märgid kajastasid ka õpetajatesse suhtumist — neid pälvisid klassidelt vähesed. Õpetajaile mõeldud märke eristas muudest näiteks kullast kinnitusnõel.
- Eesti ajal graveeriti märgile
lõpetaja nimi, sageli küll hüüd­nimi, ja klassi järgmise kokkusaamise aeg.
- Märkide valmistamiseks tarvis läinud hõbeda tõi nõukogude ajal iga õpilane ise.
- Nõukogude ajal märkide kujunduse ja teostuse tase aegamisi langes, keerulisemad lahendused muutusid liiga kalliks ning ka tellijate nõudlikkus langes.
- Uurimistööd koolimärkide kohta Eestis pole.

Koolilõpumärgid rahvusraamatukogus
- Eesti Rahvusraamatukogu harulduste kogu näitusesaalis on 28. veebruarini avatud näitus “Eesti koolide lõpumärgid. Tõnu Lauki kollektsioon”. Suur osa sellest pärineb aastatest 1918–1950, aga on ka hilisemaid eksponaate.
- Esitatud on kõik koolimärkide tüübid: rinnamärgid, tütarlastekoolide sõled, kaelas kantavad märgid, sõrmused, ripatsmärgid, rombid, käevõrud ja -ketid. Väljas on ka koolide vormimütse ja fotosid.