Alguses oli Luts ehk Linnateatri vaim Palamusel
Toomas Suumani näidend ei alga lausega, et kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud – nagu Oskar Lutsu “Kevade”. Ometi on see ja paljud teised romaanist rahvale külge jäänud laused ja lood Suumani näidendis sees. Äratuntavalt, ent samal ajal stereotüüpe lõhkuvalt.
Toomas Suumani uuskevade teatritekst on mänguline, vaimukas, ja tegelikult – te ehk vaatajatena ei peaks seda teadma, ka õpetlik. Õpetlik seal kusagil sügaval elatud elu slepi paljude kihtide all. Hea autor, lavastaja ja näitlejad tavaliselt ei käsi, vaid mängivad. Palamuse koolihoovis mängitakse “igavesti kevadet”.
Õnn ja “Kevade”
Kui näidendi peategelane Oskar Luts (Erik Ruus) lavastuse lõpus läbi surnuaia väravate, millel kiri “Tulge tagasi, inimese lapsed...”, vana mehe pisut töntsil sammul põlispuude vahele ja rohelisse heina kaob, laulab Bonzo (lavastuses Tõnisson) talle enda ja Toomas Suumani kümmekond aastat tagasi kirjutatud teksti “Ingel lendab ära”. Laulab nõnda, nagu ta laulaks viimast korda – traagiliselt, valusalt, just nii palju üle piiri, et see lõhub kõik piirid.
“Kui vaevab päev, kui tahad minna. Kui painab öö, vaata üles, vaata sinna. / Hall vari sööb, tähtede sära. Seal lendab vana mees. Vana ingel lendab ära. / Siis aru saad, kui sind ta riivab. Need pole käed, need on tiivad, need on tiivad. / Näeksid kui und, maailma üle. Jääb ainult lend, selles unes muud ei ole.”
See on selline suur minek, võtab klombi kurku ja hingeldama pisut. Ja siis on lõpp...
Kui esietenduse lilled jagatud, küsis üks teine Tõnisson – Ain Lutsepp – mult täiesti tõsiselt: “Kes laulis?” Pakkusin variante: Bonzo, Tõnisson ja Oskar Luts, Kirjanik, Looja... Siis jäin mõtlema, mis oli “Kevade” Tõnissoni eesnimi.
Enne seda mällu jäävat pildilist viimast minekut rullub Palamuse kooli õuel me traagiline ja koomiline elu. Päris ja mängult on olnud äkki üksmeelselt reaalsed. Lavastuse lõpu tundetoon on hellmagus nagu lapsepõlve mälestused.
Toomas Suuman tunneb elu, teatrit ja lavastamist, see on näidendit lugedes ja lavastust nähes selgelt tunda. Seosed, sõnamängud, tsitaatide vaimukas jagamine, elusad kirjeldused loovad pilti, mis elus ja teatraalne kõige paremas mõttes. Head näitlejad tunnevad selle oma rolle tehes ära. Sellist teatrit on mõnusvalus vaadata.
Madis Kalmet ei häbene kogenud lavastajana pakkuda väärtushinnanguid ja lavalisi lahendusi, mille postmodernistlik ajastu ammu prügikasti on saatnud.
Näitleja Erik Ruus, kes on Oskar Luts ja Arno, vana mees, teab, mida tähendab olla õnnetu ja õnnelik elus ning oskab seda laval näidata.
Kunstnik Toomas Hõrak julgeb Palamuse kooliõue sügavusse puu najale toetada silmaga nähtavalt butafoorse lehma, keset platsi postamendi otsa Marc Chagalli sinise viiuli ja selle taha hunniku kapsapäid. Teatraalsed mängukohad, mille kunstnik on ehitanud, haagivad pärisilma asjade põhimaterjali “papiga”, ning aitavad lavastajat ja näitlejaid.
Madis Kalmet on Palamuse igavesi koolipoisse mängima kutsunud Tallinna Linnateatri näitlejad. Nende rõõm teatritegemisest on kogu lavastust ühendav ja rollid omanäoliselt huvitavad. Indrek Ojari Tootsis ja Argo Aadli Kiires on just parasjagu sellist Tootsi ja Kiirt, nagu me harjunud oleme ette kujutama ning nägema, ja ometi oskavad nad oma rollid mängida selliseks, et jääd mõtlema, kui palju neis “tuttavates” tegelaskujudes sügavust ja sisu on. Alo Kõrve Korraldaja ja õpetaja Laur juhivad mängu, mõlemad omal moel – üks publiku, teine enda ja õpilaste pärast siin ja praegu.
Visak (“isa metsas, saba selgas”) on Mart Toome. Autor on selle Lutsu pisitegelase suureks kirjutanud ja Mart Toome mängib selle ära nii, et jääb meelde ja on isegi sümpaatne.
Tõnisson ses koolis on muusik Bonzo, kes elus Andrus Albrecht. Tõnissoni ossa klapib ta oivaliselt ja linnateatri näitlejameeskonda nii, nagu oleks nendega koos õppinud ja kasvanud. See on Bonzol juba kolmas õnnestumine teatrilaval lähiaastate suvel – varem on olnud osatäitmised Pilistveres mängitud “Rasputinis” ja Rakvere teatri “Kadunud tsirkuses”.
Teele ja Lutsu naine Valentina on Rakvere teatri noor näitleja Maarika Mesipuu. See, kust näitlejanna alustab, on paljulubav. Jajah – nagu ikka, on teater meeskonnatöö, ja kui lavastaja oskab energiad ühendada, on tulemus publikut puudutav.
Kogu koolirahvas on tera koolipoissi, teine täiskasvanut, on tüdimust külgeriputatud maski kordamistest ja parasjagu isepäisust, et enda tegelikku sisu ja soove näidata.
Imelik nagu orkester
Üks uhke mehest meeskond on sel suvelaval veel – Imelik, kelleks Toomas Suuman on kirjutanud terve puhkpilliorkestri. Imelik ei räägi, vaid mängib. Lavastusevälises elus on puhkpilliorkestri nimi Hällist Hauani. Autor on näidendisse kirjutanud remargi Imeliku pasunakoori tarvis – käristavad. See, kuidas see neil välja tuleb, on väga elus.
Suvelava tagaservas on Marc Chagall, kes on kohalik mees Aaro Tralla. Ta maalib vaid, ei räägi, igal etendusel saab valmis üks maal. Ma tahaks pärast etenduste lõppemist valminud piltide näitust näha kindlasti. Näitus Chagalli võimaliku kohtumise auks Lutsuga Vitebskis. Sest on eestlasena magus mõelda...
Siis on veel grimm, põnevad kostüümid, maakera seal koolitoa nurgas ja kohalikud isetegevuslased, kelleta see etendus ei saaks sellist mõõdet, mis tal on.
Kõige viimaks on kevadepildil Tiina Tegelmann, kes aastaid Palamuse kultuuriasju ajanud ning kes on kõige nüüdsegi kokkukõlamise eestvõtja ja hing. Kultuuriusku inimene.
