Andero Ermel juhib “Laulukarusselli”
***
Olete kõikide "Laulukarussellis" võistlevate lastega juba kohtunud. Kui kõrgeks nende taset hindate?
Ikka väga kõrgeks. Tore, et üldse nii palju lapsi laulab. Minu sümpaatia kuulub just kõige väiksematele, kes on äärmiselt vahvad ja julged. Isegi kui neil mõni sõna meelest ära läheb, nad ei ehmu ega jäta pooleli, vaid laulavad vapralt lõpuni.
Milliseid laule kuulda saame?
Igasuguseid. Pisemad lapsed esitavad lõbusamaid, suuremad kurblikke ja ka täiskasvanute laule.
Milliseid lastelaule te läbi aegade parimateks peate?
Häid lastelaule on palju. Kuna mul endal on väikesed pojad, olen pidanud viimasel ajal igasugust lastele mõeldud muusikat kuulama. "Entel-Tenteli" plaat on meie kodus eriti ära kuulatud - sealsed laulud on väga toredad, "Tige tikker" näiteks.
Kas teie pojad on juba kõvad laulumehed?
Eks nad ikka laula. Kusjuures mitte ainult lastelaule, vaid ka näiteks Queeni "We will rock you" ja teisi selliseid lugusid. Neile meeldib kõvasti rokkida ja lammutada. Aga ka "Eesti teatri laulude" plaat on neil peas.
Sellel plaadil kõlavad ka teie enda suurepärased esitused. Kus te laulmist õppinud olete?
Ega ma olegi kuskil õppinud. Ent viisi pidada ma suudan ja eks see laulmine on minuga kuidagi kaasas käinud.
Mäletan, et lasteaias teised lapsed mängisid, kuid mina laulsin juba suurte inimeste laule ning kasvatajad olid äärmiselt heldinud. Näiteks laulsin "Roosiaia kuningannat" Anne Veski repertuaarist ja teisi laule, mis olid tol ajal popid.
Aga koolis mulle enam laulda ei meeldinud - mind pandi koori ja hakkasid igasugused esinemised, mis röövisid paganama palju aega. Laulmine muutus kohustuseks, ent mina tahtsin poistega õues möllata. Laulupeole minek oli minu jaoks tollal täiesti mõeldamatu, ma ei tahtnud üldse.
Siis läksin teatrikooli ja mõistsin, et ilma laulmiseta on elu ikka kurb. Meie kursus juhtus olema väga musikaalne ning kursusejuhendaja Priit Pedajas kasutas oma lavastustes palju laulu. Selle ühise musitseerimise käigus sain mõnutunde laulust uuesti kätte. Ja see mõnutunne kestab siiani.
Millist muusikat te ise kuulata eelistate?
Kuulan igasugust, räpist klassikani. Rokki kuulan palju. Laste pärast on kodu nagunii pidevalt muusikat täis - kui nad üht ja sama laulu kogu aeg käiata tahavad, siis tüütab ikka ära küll.
Kas võime ka Arturit ja Rasmust tulevikus "Laulukarussellil" tiirlemas näha?
Eks aeg näita. Mul poleks laulmise vastu küll midagi, aga see peab nende enda soov olema. Ajama ma neid sinna kindlasti ei hakka.
Viimane päev toob kurbust
"Laulukarusselli" korraldaja EVE VIILUP
Idee mõtlesime välja Aarne Saluveeriga kahekesi 1990. aastal ja esimene sellenimeline lauluvõistlus toimus kaks aastat hiljem. Algul korraldasime seda igal aastal, kuid alates 1994 iga kahe aasta tagant.
"Laulukarussell" annab lastele ja muusikaõpetajatele elamise ja tegutsemise mõtte. Et ta lõpuks telesaate kujul ekraanile jõuab, on lisaväärtus.
Ma arvan, et lapsed pole nende aastate jooksul, mis "Laulukarussell" on tegutsenud, oma olemuselt ega põhiväärtustelt muutunud. Huvid ja asjad nende ümber muutuvad küll, aga lapsed ise mitte. See-eest repertuaarivalik on muutunud väga tugevalt ja just paremuse suunas. Eeskätt tänu uudisloomingu võistlustele, kust muusikaõpetajad laule leiavad. Tänavu ongi võistlusel väga palju vahvaid uusi laule.
Minu elus on ilmselgelt liiga palju muusikat, nii et mind on raske millegagi üllatada. Ent iga kord, kui saan 120 osaleva lapse materjalid, on nende hulgas ikka midagi üllatavat. Tore on seegi, et poisse osaleb rohkem kui varem. Ja alati on vahva näha, kuidas lapsed on nende kahe aastaga, kui lauluvõistlust ei toimu, kasvanud.
Kurvastamiseks on põhjust siis, kui võistluse viimane päev läbi ning tuleb lohutada neid, keda võitjaks ei valitud. Ehkki seekordki selgitame viimases saates võitja, ei ole ma kindel, kas ikka peame kõige tublima laululapse üldse välja valima.
