Andres Tarand: Rahvas vastas parteide ülbusele üldise hirmuga
Andres Tarand veedab praegu pikki päevi rahvusraamatukogus.
Ta töötab seal ümber ning sisestab arvutisse oma kliimaalaseid teadustöid ning nende aluseks olevaid andmebaase. Rahvusraamatukogu kohvikus annab ta ka selle intervjuu.
Tarand rüüpab rohelist teed ning seletab, et kliima muutumist peegeldavaid andmeid võib ammutada üllatavaist allikaist, näiteks Tallinna sadamaraamatuist. Kõige varasem neist pärineb 1322. aastast.
Sadamaraamatusse tehti sissekandeid laevade saabumise kohta ning tänapäeva teadlane saab need andmed teisendada infoks kevadise jäämineku aegade kohta.
Küsin Tarandilt, millal meri tänavu jääst võiks vabaneda.
“Ega vanad sadamaraamatud seda ei ütle,” naerab teenekas teadlane ja poliitik vastuseks.
“On küll olnud õige hulle perioode, kus jää on Tallinna lahes olnud mai lõpuni. Nii oli näiteks viimasel nälja-aastal 1867. Mai ja juuni olid külmad ja vihmased, põllumajandus läks hukka. Hiljem pole nälga enam olnud, vajadusel on toitu raudteed pidi juurde veetud.”
* * *
Kui jutt juba jää peale läks, siis kas see lume-uputus, mis praegu Eestis valitseb, meenutab teile natuke ka Antarktikas oldud aega?
Antarktika rannikujaamades, kus mina olin, sellist pehmet lund paraku pole. Seal on lumi hästi kõva, seda nimetatakse firmiks.
Kui värske lumi tuleb, puhub karm tuul selle minema. See tuul tuleb ülevalt allapoole sellise vuhina ja kolinaga, et mitte ainult lumi ei lenda, vaid lendab enamatki. Kogu aeg on pinnatuisk.
Mis teie arvate, kumb on õigem: kas panna töötud lund koristama või suunata nad ümber õppima? Vihjan eelmisel nädalal Riigikogus peetud diskussioonile töötuse vähendamise võimaluste üle. Kas luua sotsiaalseid töökohti või arendada majanduspoliitikat, mis kuidagi kaude aitab inimestel tööd saada?
1928 alanud suure kriisi ajal kasutati ka Eestis töötuid häda-abitöödel, ehitati teid. See oli toona ikkagi paljuski käsitsitöö, kasutati hobuveokeid ja natuke autosid. Inimestele oli suurel hulgal palju töid anda.
Minu arvates on Eestis üks asi küll, mida saaks teha – ja see on vist Maalehe asi ka.
Meil on maru palju ülesküntud uudismaid, kui Mihhail Šolohhovi meenutada. Maad, kuhu tapeti Venemaa energiat ja eestlaste töökust ning tehti kolhoosidele heinamaid, et seal karja kasvatada. Piim läks tagasi sinna, kust nafta tuli.
Seda ripakil maad on Eesti riigis 200 000 kuni 400 000 hektarit, mis on päris larakas maa.
Te peate silmas reformimata maad?
Jah, reformimata maad, mis on riigi järelevalve all. Aga riik ei ole seda valvanud mingit pidi. See on tegematajätmine.
Selle maa täisistutamine energia tarbeks oleks äärmiselt mõistlik tegevus ning sinna saaks suure hulga inimesi rakendada.
See võiks olla tänavuse kevade töö. Ettevalmistamise aega on veel kaks kuud.
Minu arvates oleks energiavõsa suur reserv meie äärmiselt raiskava põlevkivienergeetika kõrval.
Energiavõsa hakkab seitsme aasta pärast tagasi andma. Ta jääb sinna kauaks-kauaks, muudkui lõika.
See aitaks kaasa ka energiatootmise hajutamise printsiibile, sest pajuvõsa ei ole mõtet Narva vedada.
Kas tuumajaama ehitamine Eestisse on vältimatu?
Ei ole vältimatu, aga selle kohta objektiivseid arvutusi leida on praktiliselt võimatu, on ainult lobistide mullid. Väga raske on orienteeruda, millised on õiged andmed.
Kõigile kättesaadavad andmed ütlevad, et kui tuumareaktoreid ehitatakse kolm korda rohkem kui praegu töötab - neid on veidi üle 400 -, siis kahekümne aasta pärast, kui Eesti kõige varem oma jaama käima saaks, hakkab tekkima juba uraani defitsiit.
See tähendab, et me hakkame kütma märksa kallimalt. Aga praegu on oluline argument just see, et tuumakütus on väga odav.
Neid riske üldiselt ei viitsitagi õieti hinnata, sest lobistid annavad väga fantastilisi andmeid. Seda ka õnnetuste kohta, nimelt tulevat neid ette korra 2,5 miljoni aasta jooksul.
Tegelikult on kuskil tuumajaamas tõrge iga kahe ja poole aasta tagant. See ei ole loomulikult veel Tšernobõl, aga iga kahe ja poole aasta tagant midagi juhtub, põhiliselt radioaktiivse vee lekkeid.
Mõnikord on asi ka noateral olnud.
Minu meelest selline riskide kaelavõtmine ei ole mingi ühe kitsa pundi asi, nagu meil armastatakse neid asju ajada, vaid terve rahva küsimus.
Inimesed mõistavad sellele küsimusele vastata, juhul kui nad on mõlemalt poolt informeeritud.
Kõigis maades, kus neid küsitlusi tehtud, on valitsused ka järginud rahva tahet, sest rumal oleks seda mitte teha.
Meil võib see muidugi hõlpsasti juhtuda, sest meil on kõik kohe oma meelest väga targad, kui valitsusse saavad.
Kas gaasitoru osas, mis vist varsti hakkab merre sirutuma, on Eesti mingisuguse võimaluse kasutamata jätnud - ükskõik siis kas kaasa lüüa või takistada?
Ega siin erilisi šansse muidugi ei olnudki. Minu meelest oleksime võinud siis, kui Nord Stream meilt küsis, kas me ei tahaks oma vetesse Loode-Eestis lasta gaasitoru ehitada, öelda "jah-jah".
Seal Paldiski ees peaks merepõhjas nii palju sõjalist kolu olema küll, et oleks leidnud venitamistehnikaks vajalikke argumente.
Venitamine oli ainus taktika, millele võis loota. Läks ju Vladimir Putinil kiireks kõikide oma toruga ümber piiramisega, nii et tal polnud aega gaasiväljade infrastruktuuri investeerimise peale ilmselt mõelda.
Ja nüüd paljud juba kahtlevad, kas Venemaal üleüldse on sinna torusse gaasi anda, isegi kui ta selle ükskord valmis saab.
Kas meie suhted Venemaaga oleksid praegu rahulikumad, kui piirileping oleks ratifitseeritud? Teie valitsus tegi piirilepingu saamise suunas ju märkimisväärse läbimurde.
Praegu on asi selles seisus, kus üles on kerkinud auküsimus. Sisulist tähtsust sellel väga ei ole.
Tartu rahu oli - tunnista seda või ära tunnista, protokolli või ära protokolli.
Ma arvan, et Venemaalt, kui ta korra on jonnima hakanud, nüüd pööret loota ei ole vist eriti tark.
Enne peab seal midagi kapitaalselt muutuma, aga selleks kulub nähtavasti väga pikk aeg. Ja Eestil ilmselt on ka piinlik tagasi võtta Riigikogu otsust.
Aga ega see tegelikku elu ei sega. Kui see leping oleks isegi sõlmitud, siis, nagu ajalugu näitab, leping ei loe, kui kahureid laskma hakatakse.
Kas see kahurioht on teil retooriline kujund või...
See on praegu retooriline. Ma olen täiesti kindel, et Venemaa võis küll Gruusias proovida, aga meie NATO ja Euroopa Liidu lepingud ei ole ainult formaalsed. Venemaa kaotaks meiega rohkem kui võita on.
Sellepärast ei ole nüüd seda hirmu, et meiega tehtaks XX sajandi stiilis läbimarssi. Aga eks ta kogu aeg kiusa natuke ja hoia meeli ärevil.
Kui te võrdlete seda Eestit, mida teie juhtisite Mart Laari esimese valitsuse ministrina ja seejärel peaministrina, ning tänast Eestit, siis kumb aeg oli raskem?
Laari esimese valitsuse ajal logises riik igast otsast. Valitsuse töö oli veidi teistsugune, me istusime arutu hulga kordi hommikuni, lahendades küsimust, kust saada naftatünn täis.
Ülesanded on väga erinevad, aga mida meil ei saanudki olla, on see etableerumine või kuidas see peenike sõna kõlab. Et valitsetakse nagu juba harjumusega natukene.
Ja see harjumus on viinud sinnani, et Riigikogu tasalülitamine on toimunud silmanähtavalt, seda näeb nüüd juba igaüks.
See hakkas umbes aastal 2002. Parteid olid ennast nii täis läinud - enamik neist -, et inimesi hakati kergelt terroriseerima.
Töökohti hakati jagama selle järgi, kas sa oled õiges parteis või vales parteis. Eestlased vastasid sellele kollektiivse hirmuga.
Ühelt poolt ei olegi võimalik, et vähem kui kahekümne aastaga kujuneks kodanikkond uhkeks ja iseseisvaks.
Teisalt - kõik, mis meil halvasti tehakse, tehakse nii, et keegi ei näeks, ei saaks tõestada. Nelja silma all tehtud ähvardust on tõepoolest keeruline tõestada, kui pole julgust kohtusse minna. Muidugi, inimene võib kohtusse pöördudes kaotada töökoha.
Aga mina omal ajal ässitasin küll protestima, sest muud teed ei ole. Valitsevad klassid teavad ju väga hästi, et nad nii teha ei tohiks. Nad ei ole ju äsja džunglist välja tulnud.
Et Riigikogu fraktsioonid on muutunud parteijuhatuste kannaalusteks, selle on politoloogid tõestanud lausa paberi peal ära.
Viimasel kahel aastal on sellest palju juttu olnud ja see peaks hakkama ka valijaskonnani jõudma. Ma arvan, et eks mõnel valimisel ongi juba jõudnud, valijad olid lusti täis parteisid karistama.
Indrek Tarand!
Nooh, tema jah antud juhul. Aga muidugi see asi hakkas varem susisema. See märk püüti mingil määral kinni, vähemalt inimeste reastamine valimistel füürerliku tahte järgi on õnneks ümbertegemisel.
Kas teile ei tundu vahel, et aeg on küps uueks neljakümne kirjaks?
Põhimõtteliselt on Eesti ju demokraatlik.
Valimised on meil läbi viidud korralikult. Need mõned viinakastid poe nurga taga on pisiasi. Häälte võltsimist põhimõtteliselt ei ole olnud.
Aga kuidas parandada kombeid, mida kirja pandud ei ole, see on probleem.
Pool demokraatia mängust seisneb just selles, et enamus teab, et nii ei tehta, ja kui keegi teeb, siis teda enam ei valita.
See ring peaks sulguma kümne aasta pärast, kui meil hästi läheb. Praegu lõpetavad kooli juba puhtvabariiklikud produktid, enam ei ole nii, et inimesed on reaalsotsialismi sees ära ligunenud.
Kuid tähtis on ka see, mida eelmine põlvkond neile oma eeskujuga kaasa annab.
Mis on kümne aasta pärast saanud Eesti sotsiaaldemokraatiast ja sotsiaaldemokraatlikust parteist?
See on jah tõesti üks niisugune küsimus, mis võib praegu vaevata. Kogu Euroopas ja maailmas on sellega probleeme. Sotsiaaldemokraatia nõrkus on, et ei ole leitud väga uut võtit.
Liberalism on teinud võidukäiku, aga ilmselt satub varsti ka teatud raskematesse olukordadesse. Meilgi oli loosung, et turg paneb kõik paika.
No ei pane kõike paika, kui on tegu inimestega, kellel on tööpuudus. Turg paneb nad sellisesse paika, mis on väga pahasti seeditav.
Kui sotsid suudavad selliste loosungite vastu midagi ette võtta, siis on neil mänguväljak olemas.
Hiljuti võis Vikerkaarest lugeda Sloveenia filosoofi Slavoj Žižeki arutlust, et usk, nagu tagaks kapitalism alati ka demokraatia, ei pruugi enam paika pidada. Singapurist levima hakanud autoritaarne kapitalism on juba jõudnud Itaaliasse ning Venemaale ja võib jõuda meilegi. Võib-olla peitub sotsiaaldemokraatia uus ülesanne just sellele vastu seismises?
Peaks küll. Sellepärast ongi [parteis] praegu siseraskusi, et öeldes "teised teevad ka nii" kaotame oma arukamate poolehoidjate sümpaatia.
Me ei tohi orienteeruda madalamale, vaid oleks pidanud vastu punnima ja oma sõnumiga edasi minema.
Aga ei ole ju veel teada, millega meie koalitsioon Tallinnas lõpeb, asi on alles liiga värske.
Autoritaarne kapitalism ei saa ajaloo mõttes väga pikalt kesta, see jookseb umbe liigse reguleerituse tõttu.
Mida Vladimir Putin tegi: lõpetas ära Mihhail Gorbatšovi ainsa suure saavutuse, mida Gorbatšov ise küll vääriliselt hinnata ei osanud - ajakirjandusvabaduse.
Parteibürokraatia vastu aga on ajakirjandus ainus abivahend.
See annab nüüd paratamatult tagasilöögi majandusse.
Hiinat seletada on tunduvalt tülikam, sest neli tuhat aastat Hiina tsivilisatsiooni on toimunud põhiliselt despootia all. Praegu on Hiina olnud nii-öelda edukas, kuid Hiina majanduskasvu arvud on tekitanud meil natuke ülevõimendatud reaktsiooni, kartused kollasest hädaohust ja nii edasi.
Tegelikult laguneb Hiina praegu keskkonna poole pealt. Kaevandusõnnetused ja muu seesugune kostavad ju välja.
Sellega on üks "miin" juba sisse pandud, sest inimkond läheneb ju piiratud ressursside ajastule.
Kuhu mõra lõpuks sisse lööb, on võimatu ennustada. Aga kas Hiina kestab inertsist veel 100 aastat? No ei tea.
Pean autoritaarset kapitalismi ikkagi ajutiseks. Arvan, et demokraatia on arengu vältimatu tingimus.
Mis hinde te Eesti viimase kahekümne aasta arengule annaksite?
Ma olen avalikult kogu aeg kriitilisem, kui ma tegelikult arvan.
Minu meelest on mul kohustus vigadele alati avalikult tähelepanu juhtida, see puudutab peaasjalikult valitsemist ja energeetikat. Muude asjadega olen üldiselt rahul.
Kõva kolm pluss oleks mu hinne Eestile, kui vanas viiepallisüsteemis hinnata.
Põhilised alustalad, alates põhiseadusest, samuti enamik reforme - mõni läks aia taha kah - on ju õnnestunud.
See, et majanduskasv lummas natuke liiga palju, on tavaline viga, mida ka lapsevanemad aeg-ajalt teevad.
Kui 15aastane viskab 20 sentimeetrit aastas, siis imestatakse, et oi kui pikk sa juba oled, aga unustatakse, et ega sellepärast veel mõistust kiiresti juurde ei tule.
See on just see asi, mida Eestis on praegu tarvis reguleerida.
Enne sõda rehkendati Eestis, et maailma mastaabis andeid saab meil olla umbes kolmel tuhandel inimesel.
Ütleme, et oleme nüüd arenenud kõrgemale ja meil on viis tuhat annet.
Aga Brüssel üksi võtab ära juba kaks tuhat suhteliselt võimekamat inimest, kes saavad sinna tööle tänu konkursi võitmisele.
Seda enam peaksime siin, Eestis ilma igasuguste parteiliste printsiipideta hindama võimekust.
Mitte nii, et annan oma partei totule mingisuguse vastutava koha ainult selle pärast, et ta on oma.
See oleks üks eeldus, kuidas meil võiks hakata paremini minema.
