Andrus Kivirähk – õllega viisakalt sina peal
Millised on teie suhted Sakuga - teid on seal rohkem kui korra nähtud?
Mul elab Sakus vend ja kui ma tal külas käin, eks siis loomulikult võib mind näha. Õlletehasega pole minu visiitidel igatahes mingit pistmist.
Aga õllega - sinasõber või teretuttav? Millal tuttavaks saite, kas pärast esimest kohtumist läksite sõbralikult lahku?
Mulle meeldib ka inimestega esimesel võimalusel sina peale üle minna, miks ma peaksin siis ka va õllega poosetama. Ikka sina peal oleme.
Tuttavaks saime Tartus, ülikoolis, enne seda ma õlut üldse ei joonudki, see tundus nii vastik. Aga Tartus oli õllel nagu parem maitse, ehkki ei ta olnud tol ajal kindasti parem midagi, ikka üsna jõledad võiksid tänapäeval mekkida need Kuldsed Odrad ja Eripruulid. Kui Humalas neli-viis kannu ära jõid, oli raudne mats, et kõht läks lahti. Aga noh, kes sellest hoolis.
Tartus on raske õlut mitte juua - kohe kui kevad algab, lausa kisub mättale. Siis sai ikka loengusse minemise asemel kõmbitud Toome poodi ja sealt otse mäest üles, Bergmanni ausamba juurde või Kuradisillale. Jõid oma õlled ära, viisid taara poodi ja ostsid saadud raha eest uued.
Enam muidugi säärast elu elada ei jaksaks ega viitsiks. Õlut joon nüüd ikka vähem, talvel üldse haruharva. Ikka õigesti öeldakse laulus, et kui mees on neljakümnene ja kaalus võtnud liiga, ta jätku õlled rahule ja joogu valget viina.
Mis on teie arvates õllekultuur? Kas Eesti Vabariigi kultuuripoliitika peaks reguleerima ka õllekultuuri?
Oh hoidku selle eest, et õllekultuuri ka riigi poolt kuidagi reguleerima hakataks! See oleks kole. Õllekultuur ei ole mingi asi iseeneses, see on lihtsalt üks osa inimese haritusest. Kui inimene on loll, siis ei õpeta teda mingi nipiga viisakalt õlut jooma. Siis ta ikka ostab oma kangeid Bocke ja Sarvikuid ning lürbib neid kusagil poe ees või bussipeatuses.
Kuidas õlu mõttele mõjub? Kas klaas õlut tekitab teistmoodi meeleolu kui näiteks klaas veini või pits kangemat?
Eks õlu ole ikka niisugune jutuõli. Õllekannu juures saavad võhivõõradki mehed hõlpsasti jutule. Õllekas valitseb alati mingi isevärki demokraatlik ja seltsimehelik õhkkond: kõik mehed on läinud sinna ühel ja samal eesmärgil, kõik on võrdsed, enamasti pole õllekas ka naisi, kelle ees edvistada...
Veini joomine on selline glamuursem tegevus, õlle joomises on rohkem jõminat, soola-ube ja muud säärast maavillast kraami.
Kas õlu aitab kirjutada?
Ei aita. Kui olen kas või ühe pudeli õlut joonud, siis ma arvuti taha ei roni.
Öeldakse, et nalja ilma napsita ei saa. Levivad jutud, et Kivirähk ja Juur panevad saateid tehes tina. Kuidas sellega tegelikult on?
Ei, me oleme enamasti ikka purukained. Vahel külma talveilmaga teeme mõne tuisutropi, aga õlut ei joo me küll oma saates kunagi.
Aga mis nalja puutub, siis oleneb seltskonnast: mõnes kambas naerad endal ka kaine peaga hamba kurku, aga teistega ei aita ka õlu, ikka on igav. Ja ega sihukestega ei tahagi tegelikult koos juua.
Mida see näitab, kui õlu klaasis vahutab?
No ennekõike seda, et valesti on valatud. Pole klaasi õige nurga all hoitud.
Mida soovitate inimestele, kes õlle igapäevase leivaga sassi ajavad? Või nendele, kes pole elus lonksugi maitsnud?
Lonksu võiks ju ikka võtta, muidu on surivoodil kahju, et näed, õlu jäigi selles elus maitsmata. Aga liialdada muidugi ei maksa.
Milline on lemmik-õllereklaam?
Millegipärast on üldine mulje õllereklaamidest selline, et õlut reklaamitakse kui mingit trendikat klubijooki, alati on seal palju noori - sealhulgas millegipärast ka tüdrukuid, kisa ja kära.
Aga õlu on ju pigem selline vaikne saunatrepi jook. Mõtlikud mehed rüüpavad ja kuulavad linnulaulu.
Mis sobib õlle kõrvale?
Oh, neid asju on palju! Humalas anti alati õlle kõrvale tubli praad. See on kõige parem. Aga muidugi võib ka ube ja juustu ja küüslauguleibu näksida. Ja võib ka niisama juua, õlu pole ju viin, et tingimata peaks peale hammustama.
