Andrus Öövel: miks on Eesti piirivalve viimase viie aastaga maatasa tehtud?

 (58)
TÄISMAHUS
Andrus Öövel: miks on Eesti piirivalve viimase viie aastaga maatasa tehtud?
Jahikotkaga mägedes. Viimased kaks aastat annab Andrus Öövel nõu Kesk-Aasia riikidele, kuidas oma piir pidama saada, sealhulgas ka piir Afganistaniga.Foto: erakogu

“Kangelastegu on hoopis iga päev probleeme lahendada,” väidab Balti keti kokku pannud ja Eesti Kodukaitse loonud Andrus Öövel, kes õpetab nüüd maailma eri paigus, kuidas riigid oma piiri pidama saaksid.

25 aastat tagasi olite teie see, kes Eestis Balti keti kokku pani.

Seda kõike oli võimalik juhtida ainult siis, kui ketti ette valmistasime. Kui see juba toimus, olnuks see võimalik vaid juhul, kui enda võimed jumala omadega segamini ajad.

Siis, kui möll oli lahti päästetud, juhtisid seda inimesed kohtadel. Ja tuleb tunnistada, et nad tegid seda uhkelt.

Mis teile esimesena meenub?

Mälusahtlis on vaid kiirus. Aega oli jube vähe, aga püüda tuli peaaegu et võimatut. Selleks et asi õnnestuks, oli kolme minuti jooksul vaja võtta vastu viis otsust, vähemalt neli nendest pidid olema seejuures õiged.

Juulis 1989 helistas mulle Edgar (Savisaar – toim). Ta oli salapärane nagu Stirlitz. “Tule nii ruttu, kui saad,” kostus toonase plaanikomitee telefoniliinilt.

Kuulsin, kuidas samal hetkel dikteeris “juht ja õpetaja” oma assistendile, kelleks oli Vilja Laan­aru, mingi artikli ülesehitust.

“Jutt käib ketist,” ütles ta.

“Kelle või mille aheldamiseks?” küsisin Edgarilt.

Teine mälupilt. Kohtumise algusest on möödunud mitu tundi.

Idee, millest Edgar rääkis, tundus lummav, teostamine võimatu. Võtsime aja maha. ENSVs oli teisigi riigiasju, mida plaanikomitee esimees ajama pidi.

Seotud lood:

Uuesti kohtusime öö hakul ja siis kirjutasime ajakirjanduse tarvis esmase ülevaate kavandatavast Balti ühisaktsioonist. Plaani järgi oleks see pidanud olema juba minu ülesanne, aga kuna tundusin ikka veel äraolev, otsustas Ninasarvik (Savisaar – toim) ise risti mäeveerule vedada.

“Aga mäkke?” küsisin.

“Las sportlane rabeleb!” oli Savisaar otsekohene. (Andrus Öövel on suurmeister aerutamises – toim.)

Rabelesite kõvasti?

Me tormasime, aga kuna teadsime, mida tahame, kujunes sellest eesmärgipärane tormamine. Ei olnud nii, et keegi ei tea, mida ja kuidas teha.

Oli väga selge, mida peame tegema, kuidas seda teeme ja kes teevad.

Rahvarinde pööningul pühendasin lähimad kolleegid püha ürituse keerdkäikudesse.

Eugen Pass haaras ideel sarvist: kui palju kilomeetreid, käänakuid, tõuse ja langusi, mis transpordiga, keda ja kuhu?

Natalija Malõsheva tundis muret rahvuskaaslaste kaasamise võimaluste pärast, aga lubas esindada kas või üksi kogu rahvusrühma, et natsionalismisüüdistustel alust poleks.

Kiiresti loeti kokku, kui palju Rahvarinde Teatajaid kavandatava sündmuseni veel ilmavalgust näeb, et kõike üksikasjalikult seletada jõuaksime.

Huvitav, mõtlesin, kellelgi pole mõtteski küsimust, kas keegi üldse lubas, kooskõlastas, kiitis heaks.

Facebooki ja mobiiltelefone toona polnud.

Minul ei olnud. Mõnel ärimehel juba oli. Aga palju paremad kui telefonid olid inimesed.

Rahvarinne oli üles ehitatud tugirühmade kaupa. Kuna keegi ei kahelnud, et idee on suur, ei olnud vaja ühtegi tugirühma juhti veenda, et kas ketti on mõistlik teha. Oli vaja pakkuda vaid logistiline lahendus.

Selles mõttes on praegune aeg teistsugune. Siis ei olnud vaja võidelda kellegi vastu, oli vaja võidelda parema lahenduse nimel. Juhtis tavaliselt see, kellel oli pakkuda parim lahendus.

Oli väga harva esinev aeg ühiskonna, riigi ja inimeste suhete arengus. Siis ei võimutsenud mitte hierarhia, vaid idee. Ja võimekus seda ideed ellu pöörata.

Hakkama saamise hirmu polnud?

Hirm oli ainult selle ees, et äkki jääb aega väheks.

Kui natuke kirjanduslik olla, siis vahel tuli niisugune mõte, et huvitav, kas tankid koos vagunitega tulevad enne või pärast.

Kuidas trass paika sai?

Esimene idee oli mööda Pärnu maanteed Pärnuni ja sealt üle Ikla. Me oleme harjunud niimoodi Lätti ja Leetu sõitma.

Kuid kaarti vaadates oli selge, et logistiliselt on see väga ja väga raske ülesanne. Väga elava liiklusega maantee sulgemine tekitaks palju probleeme.

See viis küsimuseni, et kas on ka mingi teine võimalus. Esimesena tuli pähe variant läbi Kesk-Eesti ja Viljandi. Aga ma ei olnud neis paigus kunagi sõitnud.

Läksite tundmatule maale.

Esimese hooga sõitsime sinna, et vaadata, kas seal üldse teed on.

Mis mulje jäi?

See oli logistiliselt palju parem kui vaid ühes Eesti nurgas kulgev tee. Nii idast kui ka läänest oli enam-vähem üks maa kohale tulla. Teiseks oli tegemist pigem väiksema liiklusega maanteedega. Edasi tuli geniaalne idee koostada raja legend – see on rallisõidust pärit idee.

Teist korda sõites tegimegi raja legendi: kivist kivini, postist postini, majast majani. Tulemuseks oli ligi 50-leheküljeline raamatuke, mis kirjeldas kogu seda teed kivi täpsusega.

Vajaminevate inimeste arv oli teil teada?

Loe veel

Väga palju arvutusi tehti. Kõige kehvema variandi puhul olime arvestanud, et kümne meetri peale tuleb üks inimene. Kett oleks saanud sümboolne, seisjate vahel oleks olnud silmside ja emotsionaalne side.

Teiseks arvutasime, kui palju inimesi üldse ära mahub. Et kui juhtub nii, et terve Eesti tahab tulla, kas meil üldse nii palju teed on, et kõik seista saaks.

Kumb kett teile meeldis?

Mis kett see on, kui kümne meetri peale tuleb üks inimene. Kümme inimest meetri kohta – see on kett.

Arvutus, et iga meetri kohta on üks inimene ja trass 200 km, tähendanuks 200 000 inimest.

Mis oleks juhtunud, kui terve Eesti oleks tulnud?

Praktiliselt ju tuli. Me ei ole kunagi seda arvu väga täpselt teada saanud, aga arvan, et mõnevõrra rohkem, kui oleme harjunud laulupeol nägema.

Polegi muud öelda, et kui maha arvata rinnalapsed ja need, kes ise enam käia ei suutnud, siis tuligi terve Eesti.

Palju ketis seisnuid võis olla?

Eestis üle 400 000 inimese.

Ja kõik sujus?

Viimane pilk kopterilt neli-viis tundi enne keti pingutumist tegi murelikuks.

Hoolimata maakonnajuhtide loodud üksikasjalikest kohalesõidu legendidest, mis ajagraafikuga varustatud, hakkasid maanteede sõlmpunktides bussid ja autod kuhjuma.

Õhus oli elektrit. Umbsõlm oli tarvis kuidagi lahti harutada.

Kuidas see käis?

Bussid sõitsid kuues reas. Teoreetiliselt võimatu, aga praktiliselt tehti ära. Ühtegi tõsist avariid ei olnud.

Sel ajal olid kõik asjad mõnevõrra teistmoodi kui praegu. Kogu asi sai võimalikuks tänu sellele, et idee läks inimestele hinge ja õiged otsused vallandasid kriitilise massi. Ehk ettevalmistus kohtus võimalusega.

Tänapäeva tehniliste vahenditega oleks Balti ketti imelihtne korraldada.

Ma ei arva seda. Tehnilised vahendid on ainult vahendid. Tähtis on meelsus. Peab tekkima kriitiline mass meelsust, alles siis on kõik raskused ületatavad.

See, kui me mingis ringis võtame vastu otsuse, et teeme midagi, ei vii veel kusagile.

Kas 15. mail 1990, kui Toompead rünnati, oli hirm?

Siis ei olnud mingit hirmu.

Aga peaminister Edgar Savisaar oli hirmul?

Kui kuulata, kuidas ta rahvast Toompeale kutsus, siis ju kuuleb seda.

Kui Savisaar küsis Laanjärve (toonane siseminister Olev Laanjärv – P. E.) käest, kui palju on mehi, kellele võiks relva välja anda, siis Laanjärv ütles, et kaks. Teine oled sina. See ajab ju pisut hirmule!

Inimestel, kes olid Toompea lossis, oli tõeline surmahirm. Ülemnõukogu saalis valitses arusaamatult suur hirm. Nad olid veendunud, et nüüd ongi käes see, mis kord juba olnud.

Kui Lõssenko (Interrinde aktivist Mihhail Lõssenko – P. E.) kamp lossi värava maha murdis, oli päris selge, et nii lähebki. Lossi rõdult vaadates oli platsil õige mitu tuhat inimest.

Lossis olijad aga ei teadnud, missugused on nende taga olevad jõud, nad ei teadnud, kas ja kuidas asi on korraldatud, nad ei teadnud, mida teeb miilits. Mulle, kes ma tulin väljast, oli see arusaamatu.

Ma olin kultuuriministeeriumis Vasalemma rallikrossi korralduskomitee koosolekul, kui valvuritädi tuli ja ütles, et peaminister kutsub Toompeale.

Mis seal toimus?

See ei olnud relvastatud riigipööre. See oli täpselt samamoodi, nagu oli 1940. aastal, mingi kamp teist keelt kõnelevaid inimesi. Mul ei tekkinud mitte kordagi tunnet, et nad võiks Eesti riigist jagu saada.

Need olid tavalised vene inimesed, kes olid bussidega toodud lossiplatsile räuskama. Nad ei olnud mingid revolutsionäärid, nad ei olnud mingid võitlejad ega riigipöörajad. Neile meeldis lihtsalt meelt avaldada.

Tulnud sellest inimhulgast läbi, sain ma kindluse, et me lahendame selle probleemi ära.

Lahendasitegi.

Jah. Kui lossihoovis olnud vene inimesed läbi meie poiste spaleeri ja rahvamassi alla läksid, oli see neile väga suur alandus. Mõni võib-olla sülitas, mõni viskas ka kivi.

Mulle tundus see kohutavalt suure alandusena, kui nad pandi käpuli roomama. Tekkis hirm, et need vene inimesed, kes platsi pealt n-ö välja sülitati, kogunevad oma asumitesse ja seal, kus venekeelsed enamuses, tekivad rahvuste vahel kokkupõrked.

Seepärast lõite kibekiiresti kodukaitse?

See oli järgmisel varahommikul. Ma tundsin toonast miilitsat, 97% olid seal mitte-eestlased. Mul ei olnud mitte mingit lootust, et selline miilits tahab üldse midagi teha ja on selleks ka võimeline. Tekkis idee, et me peaksime looma jõu, mis on võimeline reageerima.

Samamoodi, nagu me ei tea, kes oli Balti keti isa, ei tea me, kes oli kodukaitse isa. Aga ma ei usu, et kellelgi mingi sarnane idee enne 15. maid oli.

Palju on räägitud, et see, mis lossiplatsil toimus, oli rahvarinde lavastus. Et tegelikult seal mitte midagi ei olnud ja rahvarinde turvateenistus juba roomas Toompea nõlvadel.

Kas te Ukraina sündmuste taustal ei karda, et meie iseseisvus võib taas kaduda?

Iseseisvus on habras. Meie saavutasime ta tänu sellele, et väga lühikeseks hetkeks kujunenud olukord kasutati ära peaaegu et 110protsendiliselt. Ehk nelja minuti jooksul vastu võetud viiest otsusest olid peaaegu kõik õiged. Tehti peaaegu nagu õpikus.

See näitab, et iseseisvus ja vabadus ei ole mitte jumalast antud ja mitte igavesti kestev.

Soome president suhtleb Venemaa presidendiga, meie oma, vastupidi, noomib Euroopa kolleege, kes julgevad seda teha. Kumb suund on adekvaatsem?

Mina soomlastele küll midagi ette ei heida. Ma arvan et isolatsioonis olev Venemaa on võrratult ohtlikum kui see Venemaa, keda tuleb väga kannatlikult pidevalt õpetada ja harida.

Kõige halvem, mis saab juhtuda, on see, kui puudub igasugune võimekus nendega rääkida. Siis me ei mõjuta mitte midagi. Uskuda, et venelased lihtsalt välja surevad, on tühi lootus.

Teie meelest peaks Eesti riigi juhid Venemaa omadega tingimata suhtlema?

Ma arvan, et jah. Siim Kallas ütles õigesti, et venelastega ei tohi lipitseda, nendele ei tohi pugeda, aga venelasi ei tohi ka alavääristada.

Mina olen seda meelt, et ükskord ja kangelaslikult surra on suhteliselt lihtne. Aga iga päev otsida lahendusi nendele probleemidele on kangelastegu.

Mis teid praeguses Eestis häirib?

Miks on viimased viis aastat vaja tegelda sellega, et Eesti piirivalve praktiliselt maatasa teha. Minu küsimus peaministrile on, kas meil oleks vaja teada, kas iga päev imbub Venemaalt Eestisse sada rohelist mehikest.

Kas tõesti nii on?

Ma ei väida seda, aga ma küsin, kas oleks vaja teada. Selles, et mehikesed Ukrainasse imbusid, ei maksa kahelda. Olukorda, kus kriitiline mass on koos, valmistab idanaaber ette juba väga pikka aega. Aastaid enne, kui tulemuseni jõutakse.

Meil on ju kasutada elektroonilised seadmed?

Jälgimisseadmed on tõepoolest väga head, aga kui sul ei ole nende taga inimesi, kes suudaks reageerida sellele, mida nad näevad, siis pole neist suurt kasu.

Kui me Euroopa Liitu astusime, siis üks nõuetest oli, et piiri peab valvama selleks professionaalselt väljaõpetatud iseseisev organisatsioon. Kui Eesti Schen­geni viisaruumi sai ja esimene hindamiskomisjon siin oma tööd tegi, oldi sellega väga rahul.

Praegu asi nii enam pole. Sisuliselt Eesti riik pettis Schengeni partnereid.

Ei möödunud aastatki, kui ta oma võimekuse ära nullis.

Meie piirivalve on kenasti politseiga koos.

Kõlab jube uhkelt, et meil on ühine jõud, kes peab kõikide probleemid lahendatud saama. Aga kui me kõik jõud kokku paneme, kasutame seda eelkõige nende kuritegude lahendamiseks, mis ühiskonnas kõige tugevamat vastukaja leiavad.

Illegaalne migratsioon nende hulka ei kuulu. Euroopa Liit ei pööra sellele erilist tähelepanu. Suuremal osal riikidest pole juba pikemat aega piire olnud ja väga pikka aega pole seal piirikontrolliga tegeldud.

Teisisõnu: tegelik piirivalvamine ei ole Euroopa Liidu eelistus. Eesti riigis, kellel niisugune idanaaber, võiks olla. Väikeriigi tingimustes peaks piirivalvel olema riigikaitse ülesanne.

Milles see seisneks?

Ühelt poolt piirivalve teab, mis toimub nii piiril kui ka teisel pool seda. Teiseks nad on võimelised ära tundma esmase rünnaku. Kolmandaks suudavad juhtida vastupanu hetkel, kui vaenlane on neist üle läinud ja nad on juba vaenlase tagalas.

Omal ajal pakkusite ennast Narva piirivalvekordoni ülemaks.

Kui aus olla, siis kujutasin ette, et olen kuni pensionieani piirivalveülem. Aga ma ei tunne end kuidagi solvatuna, et see koht minult ära võeti.

Pärast seda pakkusin ennast mitu korda Narva kordoni ülemaks. Proua minister (siseminister Lagle Parek – P. E.) ütles selle peale: kuule, Andrus, kas sa tõesti arvad, et ma nii rumal olen.

Ja ei lubanud Narva kordoni ülemaks minna?

Jah.

Oleksite tõesti läinud?

Oleksin siiralt läinud. Ma teadsin, et ei olnud kedagi, keda saata. Kõik, keda oleks võinud saata, olid juba ära proovitud.

Millega Šveitsis tegelete?

Minu põhiline ülesanne on aidata tõhustada piirikontrolli. 12 aastat töötasin Lääne-Balkanil. Praeguseks on need kuus riiki saanud nii tugevaks, et ei vaja enam abi, nende piirivalve suudab iseseisvalt hakkama saada.

Uue ülesandena püüan viimased kaks aastat aidata Kesk-Aasia riike. Et Afganistani-Tadžikistani piir peaks.

Mu kirjutuslaud on siin Genfis, ja üks mu arvutitest selle laua peal. Aga suurema osa ajast, nii kümme kuud aastas, olen ma igal pool mujal, n-ö telklaagris.

Kui teid Tadžikistani piirivalve ülemaks panna, oleks asi peagi korras…

Seal läheb veel aastakümneid. Kaamelid liiguvad kõrbes aeglaselt. Ma ei taha oma partnerite suhtes kriitiline olla, aga probleeme on rohkem kui lahendusi.

Millal te jälle Kesk-Aasiasse lähete?

Juba sellel reedel, seekord Kõrgõzstani.

Kui tihti te Eestis käite?

Igal laulupeol.

See tähendab, et mitte eriti tihti.

Laste laulupeol olin kaks aastat tagasi, sel aastal käisin suurel laulupeol, mida ei saa öelda nende aegade kohta, kui n-ö kodus olin.

Teie kodu asub Šveitsis?

Kodu ei ole koht, vaid inimene või inimesed. Kui sõpradega kokku saan, siis laulan ikka veel täiesti siiralt, ilma igasuguse tagamõtteta, et oma rahvaga mul meeldib olla koos. Millegipärast ma näen siis oma sõprade nägudel pisut sarkastilist muiet.

Et väliseestlane ei saa aru, mis siin tegelikult toimub?

Umbes jah niimoodi.

Kas astuks relvaga vaenlase vastu, kui see ühel hetkel Eestimaale tungiks?

Sellisele küsimusele on väga raske vastata siis, kui istud kusagil eemal nahktugitoolis ja sööd parasjagu šokolaadi.

Aga ma tahan väga uskuda, et lähen. Usun, et selliseid mehi on Eestis palju.


Elukäik

Andrus Öövel

- Sündinud 17. oktoobril 1957 Tallinnas

Perekond

- Abielus, neli last

Haridus

- Hugo Treffneri gümnaasium 1976

- Tartu riiklik ülikool 1985, õigusteaduskond

- Inglise kuninglik sõjaakadeemia 1999–2000

- Genfi julgeolekupoliitika instituut 2001

Töö

- Eesti NSV siseministeerium 1978–1989, spordijuht

- Eesti olümpiakomitee mänedžer 1989–1990

- Piirivalveameti peadirektor, Eesti Kodukaitse staabiülem 1990–1993

- Kaitseminister 1995–1999

- Riigikogu VIII kooseisu liige

- Genfis asuva piirijulgeoleku programmi DCAF

(Democratic Control of Armed Forces) juht 2001–…

Poliitiline kuuluvus

- Eesti Koonderakond, 1999–2000, erakonna esimees

Hobid

- Suurmeister aerutamises 1999

- Eesti 24kordne meister aerutamises

- Mägironimine, Himaalajas 8047 m kõrgune Broad Peak, 2001

Autasud

- Riigivapi teenetemärk 1996

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat lihtsamatest ehitustöödest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare