Antsla rammumees pääses Schwarzeneggeri võistlusele
“Seda võistlust peetakse raskejõustiku olümpiaks, rammumeeste jõukatsumine on seal üks paljudest aladest,” räägib Gert Goršanov (28), kes loodab USAst hea esinemise kõrvalt saada ka vinge kogemuse.
Gerdi sõnul on sinna pääs iga rammumehe unistuseks, sest kõrgemat võistlust, kuhu pürgida, polegi. Võistluse ametlik nimi on “Arnold Classic”, ning selle algataja, maailmakuulus atleetvõimleja, filminäitleja ja praegune California kuberner Arnold Schwar-zenegger, autasustab parimaid nüüdki.
Kuigi Eestis on häid rammumehi hulganisti, on siiani sel võistlusel saanud oma väge näidata ainult meie esinumber Andrus Murumets, kuid erinevalt temast pistab Goršanov rinda amatööridega.
58 üle maailma välja valitud rammumeest alustavad Ohio osariigi Columbuse linnas
5. märtsil ja kümme paremat selgitavad võitja ülejärgmisel päeval.
“Rebimine saab päris kõva olema, tahaks ikka kümne finalisti sekka jõuda,” arutleb Goršanov, kes paari nädala eest, kui võistlusalad teada sai, ka spetsiaalsete treeningutega alustas.
Ka kiire pead olema
“Päris õudsed alad ootavad ees, nii suuri raskusi üldjuhul võistlustel ei ole,” tõdeb Goršanov.
Esimene ala “Arnold Classicul” kannab rammumeeste seas nime “meremees”. Tuleb võtta selga teatud konstruktsioon ja läbida sellega 30 meetrit.
Kui “meremees” tehtud, tuleb sama pika maa taha ja tagasi tassida ühe kaupa kaks vaati – üks kaalub 120, teine 150 kilo. Aega on 90 sekundit.
Gerdile ei valmista tünnid probleemi, pigem “meremees” teeb väheke hirmu, sest 410 kilo on ikka väga palju. Ühe esimese asjana proovis ta trennis äsja 410 kilo ära ja läbis sellega 20 meetrit ilusasti.
“Võib-olla oleks ka 30 meetrit kätte saanud, treeningusaal ei võimaldanud rohkem joosta, aga vähemalt see raskus on nüüd tuttav,” on mees lootusrikas.
Väikese vaheaja järel tuleb 150kg kohvrite tassimine. Kui need maha pandud, järgneb sama liivakottidega.
Järgneb 130-, 145-, 165-, 175- ja 185kiloste kivide tõstmine. Viis kivi 75 sekundiga.
“Meil on kõige raskem kivi 180 kilo, suudan seda hästi üles ajada, aga sellest üksi ei piisa, peab ka kiire olema,” lausub rammumees.
Finaalis on veelgi raskemad alad. Kolm korda auto jõutõmme, kaks korda 300kilose, tavalisest jämedama kangi tõstmine, misjärel tuleb joosta 320kilose kangini ning tõsta seda võimalikult palju kordi. Kordade arv sõltub suuresti juba sellest, kui palju eelmistelt aladelt aega on alles jäänud. Goršanov ütleb selle kombineeritud ala kohta, et täielik seljatapp.
Aga miks siis end tappa?
“Põnev on!” naerab Gert ja lisab, et enda proovilepanek on alati põnev, ja tapmisjutt oli muidugi liialdus. Rammumehed on enamasti hea tervisega ja oskavad raskustega ringi käia. Ka tõstmiste juures on vaja oskusi, muidu võib kerget kartulikottigi tõstes seljale liiga teha. Rammumeestel on kõige õrnem koht pigem põlved ja randmed, mis pideva koormuse all.
Antsla rammumehel on siiani parim tulemus läinud aasta detsembrist, kui ta Ukrainas toimunud kuni 105 kg raskete rammumeeste MMilt neljanda kohaga naasis. Võrreldes kaks aastat varem Hiinas saadud kuuenda kohaga, oli see tubli samm edasi.
“Tänavu tahaks 105kiloste maailmameistriks tulla, selle eesmärgiga ka treenin,” ütleb Goršanov, treenides viiel päeval nädalas iga kord kolm tundi.
Nüüd saab palju süüa
Kuni 105 kilo raskete rammumeeste võistlusi on maailmas hakatud üsna hiljuti korraldama. Enamasti ei võistelda eri kaaludes ja kõige raskemad on siis 170kilosed mehed. Nagu ka eesootaval “Arnold Classicu” võistlusel.
“Ma enamasti olengi võistlustel kõige kergem mees, nüüd püüan selle võistluse jaoks natuke kaalu juurde saada,” märgib Gert, kes on praegu 112 kilo ja üle 120 kilo ei tahagi jõuda.
Spordi juurde jõudis Goršanov oma koduses Väike-Maarjas, kus poisina tegeles neli aastat džuudoga, seejärel tegi Otepääl suusahüppeid. Vana-Antsla tehnikumis ehitust õppides märkas tehnikumi direktor Ele Angerjärv, et poisil on nädalavahetustel igav ja soovitas tal jõusaali rassima minna.
“Sealt see pisik alguse sai. Algul tegin atleetvõimlemist, kuid nälgimine ja dieet hakkas lõpuks koormama, mina aga tahtsin süüa ja nii vahetasingi ala,” selgitab ta.
Esimese rammumehe võistluse tegi Goršanov Võrus 2001. aastal. Esimese tõsisema tulemuse sai kirja 2006. aastal – kolmanda koha “Eestimaa rammumehe” võistlustel. Eesti meistritiitel oli kõige lähemal läinud aastal, kus viimane ala, kivitõstmine, läks kiirustamise nahka ja lõpuks medalgi.
Koos sõber Meelis Pungitsaga on ta kahekordne Eesti paarisrammumehe meister, mullu said nad paarisrammumeeste MMil Ungaris neljanda koha.
2006 sisustas Goršanov jõusaali Antslasse, tehes korda kultuurimaja keldrikorruse ning 2008 avas oma jõusaali Võrus, kus kokku käib üle saja inimese end liigutamas.
2007 asutas ta koos kaaslastega Eesti Professionaalsete Rammumeeste Ühingu eesmärgiga oma ala populariseerida.
Mida soovitakse rammumehele enne võistlusi?
“Põlved pooleks!” pakub Goršanov, kelle Võrumaa Teataja lugejad valisid läinud aastal maakonna parimaks sportlaseks.
