APLAUS: Musketärid iga põlvkonna tarvis
Balleti "Kolm musketäri" plakat tekitas esmakordsel nägemisel üksjagu kummalise tunde.
Kõigepealt küsimuse, kuidas on sellest raamatust üldse võimalik tantsuetendust teha.
Seejärel kerge muige, et jah, kolme musketäri hüpe, mis plakati jaoks üles võetud, on ju efektne, kuid ei seostu kuidagi lapsepõlves loetud raamatu meeleoluga... pigem lendavad musketärid kõnealusel plakatil kui kured lõunamaa poole!
Juba etendust näinuna palun oma esialgse kohatu muige pärast vabandust. Selle raamatu põhjal siiski oli võimalik balletietendust luua.
Rännak lapsepõlve
"Kas teie mäletasite romaani "Kolm musketäri" kolmesajandale leheküljele jõudes, millest sajandal leheküljel juttu oli?" vastab lavastaja David Nixon küsimusega küsimusele, kuidas sai seiklusromaani põhjal tantsuetendust teha. "Ei, ei mäletanud! Aga te mäletasite tegelaste karaktereid, olite hakanud neid armastama. Seikluslik lugu on üksnes vahend nende olemuse väljendamiseks."
Ja kulgebki lugu kui rännak mööda lavalaudu, aidates mõista nii D'Artagnani vanemate motiive poja teele läkitamisel (oli sinul, kes sa seda raamatut kord kümneaastasena neelasid, nende niiiiiii vanas eas tegelaste võimalikest mõtetest-tunnetest toona sooja või külma?) kui nende poja maapoisilikku käpardlikkust linlikus suurilmas, kogenud ja kogenematut armastust (kuninganna Anna - Buckinghami hertsog, õmblejanna Constance - tulipäine D'Artagnan), alailma piiblit peost pillavat Aramist ning väidetavalt omasooiharate kalduvustega kuningas Louis XIII-t.
Minu jaoks oli see lavastus kui niisuguse inimese vaade minevikku, kellele "Kolm musketäri" kunagi väga oluline raamat on olnud, kuid kes nüüd sellele täiskasvanud inimese pilguga tagasi vaatab ja näeb asjus, mida ta lapsena läbinisti tõsiselt võtnud on, oma praeguses elutarkuses kõrvuti ilusat ning äärmiselt koomilist, ent mälestusena ometi tähtsat.
Pildi sees
"No ja mis muusika see on!" torises kolleeg etenduse ajal mu kõrval. "Ei saa selle järgi tantsida ja meelde ei jää ka midagi! Ja mille pagana pärast on pesunaised liikuma pandud otsekui "West Side Storys"?"
"Malcolm Arnoldi muusika järgi on kerge tantsida!" on lavastaja Nixon veendunud. "See on ergutav, põnev ja veidi filmilik, kuigi, siinse publiku jaoks võib see mõnevõrra ebatavaline näida."
"Nojah, muusika on tõesti keeruline ja kohati suhteliselt arusaamatugi, tõtt-öelda kirusid seda ka tantsijad ja kontsertmeistrid..." tõdeb Viktor Jelissejev (Louis XIII või Athos). "Aga selles seisnebki tema omapärasus ja võlu! Siin on muusikat nii filmist kui inglise klassikast, samuti rahvuslikke marsse - iga inimene peaks küll kas või mõne osa leidma, mis jääks talle kõrvu ja hakkaks meeldima."
Ise avastasin selle, et muusika üleüldse olemas oli, alles pärast ülalkirjeldatud torinat. Siis märkasin, et olin seni jälginud esinejate ilmeid ja liikumist, olles samal ajal kurt kui kevadet laulev metsisekukk - rütmi tajusin, muusika tervikuna mõjus aga vaid kui taust, mis vaataja pildi sisse kaasa tõmbas.
Tantsides lugu
Lavastaja Nixoni koduteatri - Northern Ballet Theatre'i - omapära on tuginemine narratiivile. See tähendab, et tantsu läbi jutustatakse lugu.
"Northern Ballet Theatre'i tantsijad on väga tugevad nii tantsuliselt kui näitlejatena," rõhutab Nixon. "Tehnikad, mida me kasutame, sarnanevad palju enam draamanäitejate omade kui klassikalises vene balletikoolkonnas kasutusel
olevatega."
Milline hetk lavastusest lavastajale endale ilusaim näis?
"Vahest ehk Constance'i ja D'Artagnani pas de deux esimese vaatuse lõpus?" mõtiskleb Nixon. "Laval on kaks inimest, kes ei tea veel, mida tähendab teineteist armastada. See on veidi ebamugav olukord, nad justkui mängivad, siis muutub mäng tõsisemaks, võib-olla isegi pisut liiga tõsiseks, ja Constance taganeb, sest ei tea, kas on õige teisele pühenduda. See on nagu elu."
Aga publikule? Kõigi eest rääkida ei saa, sestap otsustasin valida "testisikuks" kolmeteistaastase, kel "Kolme musketäriga" mingeid varasemaid tundeid seotud pole, kuna ta selle raamatu lugemisest senimaani jäärapäiselt keeldunud on.
Ilusaim oli tema silmis kõik Constance'i (Olga Malinovskaja) ja D'Artagnani (Artjom Maksakov) ühiselt esitatu, aga ka krahv de Rochefort'i (Vitali Nikolajev) ning mileedi Winteri (Marina Chirkova) esimene tants. Lõbusaim - kuigi tõeliselt naljakat oli etenduses veelgi - kleiti rüütatud kuningas Louis XIII (Viktor Jelissejev) püüdlus end tõeliselt naiselikuks tantsida.
Veel pidas ta märkimisväärseks musketär Aramise (Andrei Mihnevitš) oskust nappide liigutuste läbi mõista anda, kuivõrd väljapeetum on tema käitumislaad kaaslaste omaga võrreldes.
Teras vastu terast
Kui teatrisse tuleb välislavastaja, on see mitmel põhjusel põnev.
"Välislavastaja on stiimul pingutamiseks," tõdeb Eve Andre (Constance). "Kohapealsete lavastajate eelistused on juba teada, uue inimese tulles on huvitav aimata, kes temale meeldima hakkab. Mida uut kelleski avastatakse?"
Keda David Nixon ühes või teises rollis avastanud on, näeme kavalehelt. Millisena nägi aga Estonia balletitrupp Nixonit?
"Ta on lavastaja, kellelt sai õppida liigutuste puhtust ning uusi keerulisi tõsteid," vastab Eve Andre. Olga Malinovskaja (Constance või kuninganna Anna) lisab, et Nixon on meeldiva, kuid keerulise iseloomuga, nagu kõik loomingulised inimesed.
"Suurepärane inimene, range, aga samas hästi inimlik," ütleb Artjom Maksakov (D'Artagnan või Athos). "Tema koreograafiline stiil on väga huvitav, kuna tegemist on neoklassikalise balletiga, siis pöörab ta suurt tähelepanu näitlejameisterlikkusele. Tehes mingit liigutust, pead sa elama selle sees, mitte ühtki sammu ei tehta üksnes tehnika pärast, vaid eeskätt selleks, et seeläbi oma tundeid väljendada. See on hästi keeruline, kuid ma arvan, et tulime toime."
Mida veel mainida? Ehk seda, et lavastaja assistendi Daniel de Andrade seatud ja Rein Oja õpetatud võitlusstseenide mõõgakõlksatused on ehtsad, mitte lindilt kostvad - teras kolksub tõepoolest vastu terast.
"Proovides muuseas voolaski mõnevõrra verd," meenutab D'Artagnani osatäitja nüüd juba lõbusalt muiates. Constance'i ja D'Artagnani pas de deux pärast üht sellist proovisaali võitlusstseeni oli ilmselgelt eriti elulähedane...