Möödunud sügisel Maalehe poolt läbi viidud vaatluse tulemusel selgus, et karu nägemine pole tõesti mingi kunst.

Kevadisel ajal kohatakse tavaliselt eelmisel aastal sündinud ja nüüd ema juurest lahkunud karupoegi, kes alles õpivad iseseisvalt elama ja endale elupaika otsivad.

"Noored kesikumõõtu karupojad on uudishimulikud ning kogenematud ja võivad inimese lõhna haistmata päris lähedale tulla," kirjutab RMK loodusblogija Tiit Hunt.

Hundi sõnul võib noor mõmmik inimeses esialgu ära tunda oma teed läinud õe või venna, kellega oleks rõõm taas kohtuda ja ta üle nuusutada. Kuid kui loomake on aru saanud, et tegu on hoopis inimeseloomaga, põgeneb ta alati.

"Sel talvel sündinud karupoegadel aga ei ole veel ohuinstinkt välja kujunenud ja seetõttu võivad nad joosta metsas oleva inimese juurde siis, kui emakaru pole neid jõudnud hoiatada. Need juhused on muidugi üliharuldased," selgitab Tiit Hunt.

Keskkonnaamet aga tuletab meelde, et poegadega emakaru võib inimese läheduses olla otseselt eluohtlik. Seega ei tohi metsas karuga kokku juhtudes mingil juhul asuda looma jälitama või karupoegade olekut ümber korraldama. Ootamatu kohtumise puhul on ainuõige teguviis koheselt rahulikult taanduda.
Hea teada, kui kevadisel matkal karuga kohtud:
Isegi poegi kaitstes on rünnak viimane, mille emakaru ette võtab, sest hirm inimese ees on suur.


Enamasti laheneb olukord karu kurja hääle ja petterünnakuga.


Kui karu tahab rünnata, siis teeb ta seda neljal jalal.


Karu ei löö kunagi käpaga, vaid hammustab ja seda mitte tapmise eesmärgil.


Karu tõuseb tagajalgadele selleks, et saada paremat ülevaadet ümbrusest ja see poos pole kuidagi agressiivsusega seotud.


Allikas: Tiit Hunt, RMK loodusblogija