ARNE MIKK: kes teatris töötab, peab teatrit armastama
Enne lavastajaks saamist laulsite viis aastat Estonia teatri kooris ja solistina filharmoonia poolel.
Filharmoonia korraldas sel ajal muusikaloenguid, sõideti mööda Eestit ringi ja nad vajasid illustraatoreid. Minu jaoks oli see väike teenistus. Suviti käisime esinemas estraadikavaga – Neeme Järvi mängis ksülofoni ja Eri Klas löökpille, Sulev Nõmmik ja Vello Viisimaa esinesid estraadikavaga ning mina laulsin Harri Vasaraga duetti.
Järgmisel aastal saab Estonia maja 100aastaseks, aga teater ise on vanem – asutati 1906.
Paul Pinna kirjutab oma mälestustes, et kuigi me töötame nüüd uues majas, on see vana Estonia, kus alustasime, olnud tema jaoks kõik – koos primitiivse üldgarderoobi ja “lõhnava” WCga, mis tähendab ja kinnitab ka sellele põlvkonnale omast andumust ja pühendumist.
Tänapäeva teatris me muidugi ei kujutaks ette, et keegi soostuks ametlikult üldse sellistes tingimustes töötama. Aga just niimoodi on elus paljude asjadega alustatud – nappide võimaluste, suure tahte ja pühendumisega.
Millised on need inimesed, kes teatrisse tulevad, seal pikka aega töötavad, sinna ka jäävad – dirigentidest õmblejateni?
Kes teatris töötab, peab teatrit armastama. Teisiti pole see mõeldav. Ma mäletan, kuidas ükskord, kui kostüümid ei olnud veel valmis, tuli kogu teatri personal, ka teatri raamatupidamine, appi nööpe ette õmblema. Mitte nii, et see pole minu töö ja tegelen ainult ühe asjaga.
Mis on vanade heade aegadega võrreldes veel muutunud?
Kui võrrelda seda Estoniat, kus meil oli võimas kaader, oleks tol ajal “Wallenbergi” oma jõududega ära laulda olnud väga raske. Ja samas ei saa me praegu oma teatri koosseisuga isegi Giuseppe Verdi “Trubaduuri” kokku panna.
Draamateatris kaebame noorte näitlejate diktsiooni üle, aga nad on võimelised vehklema, liikuma, turnima, tantsima. See ettevalmistus on meeletu, nii et iga ajastu toob midagi oma põlvkonna kaudu juurde ja kaotab seal vahel midagi...
